Selline jõul siis

Ühesnaga. Ma sain päris lahedaid kinke. Võib loota, et ma tegin samuti päris lahedaid kinke. Saajad tundusid rahul olevat :)
Kõige kõigem oli Jüri Üdi luulekogu, empsilt. Ta isegi ei oleks arvanud, et see läheb nii kümnesse :) No ja siis veel igasugu mõnusoleku-asju, mis ongi minumeelest igasugu jõulukinkide sügavam sisu. Tuleks kinkida asju, mis teevad saaja olemise heaks ja mõnusaks, ja mis aitavad selle sünge (enamuse ajast ta ikka on küll sünge, ilma lume ja päikseta) talve üle elada. Villaseid sokke, pehmeid tekke, häid plaate ja raamatuid, mõnusa lõhnaga kreemigeelivärgipotsikuid, mett ja moosi ja spets teed jms. Ja ise tehtud asju. Minu poliitika teine punkt. Tee ise, millegagi ikka hakkama saad. Mul on ju õigus? Say I'm right!
Jees. Ja nüüd mul on lokid. Kes oleks arvanud. Aga ma ei ole veel otsustanud, kas nad meeldivad mulle ka. Või saaks ilma paremini hakkama. No tegelikult pole paanikaks põhjust . Juuksed on selline üsna taastuv loodusvara, niiet eks ma elan selle paar kuud üle, kuni need püsivad, meeldigu siis või mitte. Ja siis saab jälle midagi uut ja hullemat korraldada.
Huvitav küll, kas ma otsin oma elus stabiilsust ainult siis, kui seda parasjagu pole, ja kui mingi rahulikum hetk tekib, tahan aina uut ja huvitavamat taga ajada? Või mulle lihtsalt tundub "avalikkuse" surve all, et ma peaksin tahtma stabiilsust, sest ma olen juba "selles vanuses", kui peaks juba kindlasti hakkama tulevikule (loe: lapsed, kaasad, majad, laenud, päris-töö jne) mõtlema. Aga siiamaani on vist kõik hästi. Rahu ja möll on mingisuguse balansi leidnud, kuigi veits igavalt hakkab kaalukauss sinna rahu poole kalduma. Oh eks paista, mis homme toob.
Jalutasin täna päris mitu tundi mööda jõgevat. See tunne ei tule ikka kuidagi tagasi, mis keska-ajal oli. Ilmselt ei saagi tulla. Linn on teine, mina olen teine, samad inimesed ei ole enam minu kõrval. Aga tore oli ikka. Külm ka. Kinomaja sekkar oli kinni. Feil.

blah blah blah

selles mõttes, et siit ei saa midagi mõistlikku tulema. inisen niisama.
Eesti. Külm on ja kõik on ikka samamoodi, kui mitte halvemini, ma ei tea täpselt, pole jõudnud nii palju teiste kurtmisi kuulata veel. Aga ilmselt on ikka vähe tööd ja palju muud jama.
Aga ikkagi. Ma ei viitsi tagasi minna. Vot. Nüüd sai see välja öeldud. Ilmselt oleks ma siin ka booooored, aga miks ma peaks selleks mitme tuhande kilomeetri taha sõitma, et lihtsalt igavleda? Fakk.
Aga ma lähen nagunii. Kuna ma olen lubanud ja ma ei taha oma lubadustest kõrvale hiilida. Ja praegu ma lihtsalt virisen, ükskord peab ju virisema ka, kaua võib ameerika naeratust teeselda. Vahel on lubatud, eks? Üleüldiselt pole sealolekul viga. Hull on ainult pool 7 hommikul ärkamine teadmisega, et lähed tegema oma fancy't vabatahtlikutööd, millest tegelikult suurt midagi kasu pole. Ja seal täiesti STUCK olemine. Kui raske võib tegelikult olla igavuse/rutiini talumine? Päris raske. Ja see ei loe, kus riigis olla.
What if "depression" were simply a state of being, neither good nor bad, something the soul does in its own good time and for its own good reasons? Hea küsimus, onu Thomas Moore. Ma arvan, et just nii ongi. Olen juba aastaid arvanud. Aga tegelt on see veits tüütu, kui saad aru, et ok, it's here, põen läbi, mis seal ikka. Ja siis pead ootama kuni see läbi saab. Saa läbi!
Tegelt, lumi on küll äge, sellega vedas. Eesti keelt on hea rääkida, kuigi mõned sõnad ei tule vahepeal meelde. Weird. Ja kodutoit on nii hea, emps võiks üldse vähem Selveris käia. Aga õmblemine on küll häving, poole aasta pikkuse õmblusmasinaikaldusega võib ikka käsitlematult kobaks muutuda. Aga no eks ma proovin homme jälle.
Üks inin veel. Mulle kohe üldse ei meeldi sellisel kellaajal ärkvel olla. Sest kui mõnda raamatut käepärast pole, võibki ärkvele jääda. Ma ei oska niisama magama minna. Pole nagu väsinud ka. Uff.
Tegelikult, kui järele mõelda, polegi järgmised 6 kuud nii sünged, jaanuaris on ateenas koolitus, veebruaris karneval, märtsi lõpus algab 2nädalane puhkus, mille ma tahaks reisimiseks kulutada, ja lisaks sellele saan võtta 24 puhkusepäeva, mis on veel ühe reisi jaoks planeeritud, ja siis ongi samahästi kui juuni :)
Ja tegelikult ma tean päris hästi, et kui ma ka tulen tagasi ja olen selle üle kindlasti alguses õnnelik, siis varem või hiljem hakkab jälle sees miski kripeldama ja teen minekut. Keeruline on ikka see ühe koha peal püsimine. I'm gonna run until I run out of places!

haah; hel-looks.com

I like colors - Black( is a color, right?)
Päris humorist kohe, soomlase kohta :D
Samas, seltsimehed, katsugem nüüd korraks tõsised olla. Ilmselt ma vastaks midagi sarnast, kui keegi mulle piksenoolena (pluss kaameraga) kaela sajaks ja mu stiili kohta küsiks :D
Ja tegelt ka, vaadake ise seda lehte, nad on ikka veits hullud küll. Ja mis teie seal teete? Minge hulluks, mulle meeldib!

Appi, ma vajan armastust..

No mitte just ahastav-romantilises võtmes.
Vennaskond on mulle lihtsalt liiga kaua meeldinud. Ja kui ma kirjutaksin sarnase jutu mingil muul ajal ja mingis muus kohas, on ikkagi suht tõenäoline, et pealkiri oleks sama. Võibolla ongi juba olnud. Või ma lihtsalt mõtlesin seda. Deja vu.
Märkasin täna, et mu viimase aja šokolaaditarbimine on üle igasuguse piiri läinud. You know what they say. Kusagilt peab ju selle fenüületüülamiini doosi saama.

ajarännakud ja muu

Ehk siis. Käisin täna Türgis. Niiöelda. Täpsemalt siis Turkish Republic of Northern Cyprus. Veel täpsemalt - alustan algusest..

Olen juba mitmendat päeva vist haige. Aga konks on selles, et järjekordselt ei saa ma aru, kas tegu on gripiga või hambavaluga. Mõlemad variandid tekitavad halba enesetunnet ja maadlejakaelsust. Oleks ammu võinud sellest hambast lahti saada, aga seda on veits raske teostada kui piisavalt hambaarste karta... Igatahes otsustasin täna kodus ringi uimerdamise asemel üks toekas valuvaigisti-hommikueine võtta ja Nicosiasse minna. Tegelikult oli asja ka, workshopi jaoks oli vaja mingit jõulujura osta. Hiljem kavatsesin veits linnas ringi jalutada ja viimase bussiga koju tulla. (mis väljub 17.00, totralt vara). Kuidagi jõudsin jalutades aga täpselt piiripunkti juurde, ja kuna ma juba seal olin, ei saanud võimalust kasutamata ka jätta. Protseduur oli iseenesest väga lihtne, arvestades faktiga, et taotlesin viisat teise riigi külastamiseks. Tuli lihtsalt täita paberilipikul lüngad oma nime, dokumendinumbri ja kodakondsusega, onu Piirivalvur toksis need arvutisse, lõi lipikule templi peale ja bon vojage! Heh. Ja meie näeme vene (ja varem USA) viisaga vaeva.

Ajarännak on järgnenu kohta suht kohane nimetus. Teiselpool piiri oli kõik nagu 20+ aastat ajas tagasi, paralleeliks võiks tuua Viru keskuse kant vs Kadrioru täiesti renoveerimata majadega tänav. . Rääbakas, aga ülimalt võluv. Kuna ma olin laisk, siis pilte ei näe (ei viitsinud kaamerat kaasa tassida, sest algselt polnud see orienteerumine plaanis). Teine kord, sest tahan sinna kindlasti tagasi minna, paaris tunnist jäi totaalselt väheks. Võibolla oleks kaugemale minnes veits tänapäevasemat linna ka näinud, aga ületasin piiri vanalinnas, ja nagu öeldud, ei olnud just palju aega ära eksimisega riskimiseks ja muuks lõbusaks.

Piiriäärsed tänavad olid muidugi paras turistilõks, bazaar ja suveniiripood ja kebabiputka ja bazaar jne. Enamik pakutavat oli loomulikult gucci-muccid ja muud karvased ja sulelised, aga leidsin ka täiesti normaalseid ja maitsekaid isendeid. Pealegi, kui arvestada näiteks sellega, kui paljude rõivapoodide kaup toodetakse muude maade hulgas Türgis, ei ole peale hinna mingit vahet, kas osta mingi asi põhja- või lõunapoolt piiri. Niiet kuigi ma ei kavatsenud täna raha kulutada, on mu kapis nüüd üks Ed Hardy pusa..

Kebab oli päris normaalne, kuigi tuleb tunnistada, Amsterdamis sõin paremat. Inimesed on sama sõbralikud kui Küprose poolel, noormehed sama pealetükkivad. Muide, viimasel ajal tekib pidevalt küsimus, et kas 50+ aastastel meestel ei ole endal veits imelik 20-ndates tüdrukutele külge lüüa ja telefoninumbrit manguda? Järjekordne näide - jõin enne piiri ületamist ühes kohvikus türgi kohvi, teenindaja oli ootuspäraselt sõbralik, ja nagu arvet makstes selgus, ootuspäraselt kleepuv.. Sul on nii ilusad silmad, nii teistsugused, kas sa mulle oma telefoninumbri annad? No tõesti, vabandust, et mul sinised silmad on. Kas pean nüüd hakkama 24/7 päikseprille kandma, et rahus kohvi juua saaks? Aga võibolla on asi lihtsalt nii sügaval geenides ja kultuuris kinni, et vanusega ei tule tuhkagi tarkust juurde. . Mis seal ikka, kleepugu nad rahus.

Nagu korduvalt mainitud, on siin ühistranspordiga igasugu probleeme. Näiteks laupäeval väljub viimane tava-liinibuss Nicosiast Limassoli 14.00. Mis aeg see selline on?! Vähemalt eksisteerivad siin omamoodi marsruuttaksod, Travel&Express. Nimelt helistad firmasse ja broneerid koha, ütled neile oma tahtmise järgi, kus sind peale korjata, ja sihtkohta jõudes viiakse sind kasvõi koduukse ette. See on komfort! Pilet on küll 2 korda kallim kui liinibussil, aga kogu kombo on seda üsna väärt. AGA. Pipratera käib loomulikult asja juurde. Viimane T&E väljub laupäeval Nicosiast 17.00, mis jätab veits soovida. Aga hea küll, midagi sai ju tehtud ja nähtud ka. Eks siis teinekord pean lihtsalt hommikul varem kohale jõudma.

Igatahes olen päevaga sitaks rahul. Ühe laupäeva mõistlikuks veetmiseks pole ju vaja muud, kui veits (omas või võõras) linnas kolada, teepeal paar kohvi juua, kuskil midagi huvitavat süüa, ja mitte kellegi ega mitte millegi pärast muretseda. Mõistlik, ma ütlen!

P.S.2 ma ei mäleta enam, mis fonti ma kasutasin, liiga kaua aega on möödas. Ei näe jah eriti sensu välja, kui iga sissekanne on eri suuruse ja fondiga, aga sorry, ma ei viitsi praegu küll neid muutma hakata. Still totally jet lagged.

Kui raske Eestis ollaaa...

Ühesnaga ma olen Eestis. Korraks. Päris kummaline on. Saabudes ei saanud täpselt aru, kas on pigem hea tunne või pigem "ah Eesti jah? okei siis, misiganes"
Aga veitsa aja pärast hakkas looma, korter näeb veel ägedam välja kui enne, ja linnas ringi jalutades oli selline tunne, et Jou, I still totally own this city :)
Esimene visiit Bikersisse oli ikka suht naljakas. Ainult ema ja õde teadsid, et tulen, niiet tsikid said suht südari mind nähes :) Ilmselt Daisi nägu homme on ka paar kaadrit filmi väärt :)
Aga tänane õhtu oli küll eriti sürr.. Bikers, alakate pidu, välismaa bänd ja kõik jutud. Ja elekter võeti ära! Nojah, mida muud ikka oodata, kui arve maksmata. Kuigi need ahvid oleks ikka võinud nädal aega kannatada, tmev! Sai ju räägitud!
Ja pidu jätkus küünlavalgel, ilma muusikata, välismaa bänd viidi lõpuks vist regge-baari esinema. Aga enne seda saime kliente lõbustada 50% alega ja sketshiga sellest, kuidas baaridaam, jõhvikas ja endine baaridaam kassasahtlit lahti muugivad XD No juhtub, kui elektrit ei ole ja kassaarvuti ei tööta.. Igatahes lahti saime!
Poleks ausalt osanud oodata, et Esta selline killurebija on.. No ma teadsin jah, et ta suu peale pole kukkunud, aga Setokõsõ, setokõsõ ja muud laulud ja paroolid...? Lase veel Kajakas ja Esta kahekesi laoruumi peeti jooma.. Vana halb! :D
Lõpp oli kuidagi kummaliselt kurb. Kui ma 2 kuud tagasi ära läksin, oli vist mingi alateadlik lootus sees, et aasta pärast saan ikka sinna tagasi minna, aga nüüd on küll lõpp mis lõpp. Üks aasta minu elust.. Pöörane, lõbus, kuigi jah, vahel ka üsnagi närvesööv, aga ikkagi väärtuslik aasta. Rääkimata kõikidest inimestest, kellega tänu sellele kohale tuttavaks sain. Aga mis seal ikka. C'est la vie. Või nagu meie kreisi poro tarvitses õelda, "Life is a bitch and then u die. But we just don't fuckin die." Jajahh, üks esimesi hitihoiatusi. Kunagi kirjutame neist raamatu..

P.S. kui mu jutt või lause-ehitus kohati väga hästi senssi ei meiki, siis vabandan, mu pea ja keha vaheline USB ots on vist veits kannatada saanud, ei ühenda vahepeal eriti hästi..

uhhuu

Üritasin enne lendu magada veits. Suurt kasu ei olnud. Aga see-eest ilmus mulle kuskil une ja ärkveloleku vahel Kuldkala. Kolm soovi ja kõik jutud. Esiteks tahtsin, et blogi ellu ärkaks. Kala ei lasknud rohkem soovida, ütles, et see ongi juba kolm soovi. Esiteks blogi eluvaimule, teiseks on mul selleks ilmselt püsiühendust vaja, muidu ma ju ei viitsi, ja kolmandaks peavad Cytaneti tüübid oma töö ära tegema ja meid netti ühendama. Nojah siis. Mis seal ikka. Muinasjutus saab ka soovija alati mingi tünga. Eks ma siis ootan kahe viimase soovi täitumist, äkki mõikab esimene ka kunagi :)

Kreisi n2dalavahetus!

Nagu ma (vist neljapäeval) mainisin, oli reedel plaanis minna jälle külafestarile. Mõnes mõttes oli see nagu esimene, samas oli üllatusi ka..

Esiteks tee sinna. Kuigi väljas oli juba pime, oli mägedes sõites suht hästi aru saada, kui kõrgel ja kui serva peal me täpselt oleme. All orus paistsid kümnete väikeste külade tuled. Mul oli suurem osa teest hing suht kinni, nii sellepärast, et õudne oli sõita, aga ka seetõttu, et vaade oli jõhkralt ilus. Päevavalguses on muidugi rohkem näha, aga öösel on see kõik veel lahedam. Aga sellest ma küll aru ei saa, miks kõik teed peavad tegema paar tiiru ümber iga mäe ja tipu, kui külad on enamuses oru põhjas :D

Teiseks muidugi see, et seal peol mängis tõenäoliselt maailma kõige halvem bänd. Või vähemalt üks nende edetabeli eesotsast. Kujutage nüüd ette: üks flöödi- ja üks saksimängija, kaks laululast (arvatavasti kõik muusikakoolilapsed), ning kirsiks tordi peal tüüp -ilmselt õpetaja- kes mängis eriti halvasti ja valjusti süntesaatorit, aga selle-eest oli ta pilli 100-st toonist suutnud valida kõige hullema variandi. Pluss ta pani ikka hoolega rütmist ja helistikust mööda.. Karauuul ja ongelmaaaaaa! :D Mõtlesin juba vahepeal, et kui ma talle atendaadi teeks, oleks äkki lõpuks seda ka kuulda, mida lapsed mängivad, ja võibolla oleks see sel juhul isegi talutav.. Aga õnneks nad lõpetasid ühel hetkel oma komejandi lihtsalt ära.

Käisime enne peole minekut läbi ka Limnatisest (see küla, kus esimesel pühapäeval pidu oli) ja võtsime peale mu suure sõbra, eks-külavanema Kostase koos naisega. See oli tegelt kõige parem üldse kogu õhtu juures, et nemad ka tulid. Nad on lihtsalt nii toredad, seletavad midagi pikalt-laialt kreeka keeles ja siis vaatavad oma suurte õnnelike silmadega sulle otsa, et noh, mis sa arvad? :D Kui mul muidu ei oleks motivatsiooni keelt õppida, siis kasvõi sellepärast õpiks, et nendega rääkida =)

Mr. Kostas muidugi ei saanud jälle rahulikult olla, koguaeg olid uued joogid lauas ja pidev toostitõstmine käis =) Esimese nädala taskuraha ei olegi palju kulunud, sest nad peavad kuidagi loomulikuks külalistele kõik välja teha. Kõige rohkem läkski vist telefonikaardi peale, 25 euri. Aga sellest 20€ on kõneaeg. Sõnum maksab ainult 2 eurosenti, suht normaalne. Helistada pole nagunii eriti vaja, asju aetakse tavaliselt sms’i teel, kui just väga kiire jutt ei ole.

Loomulikult oli kohal ka terve hunnik Maria sugulasi. Alates emast ja isast, lõpetades onude ja tädide ja nende lastega. Neid on ikka tõesti palju ja nad elavad kõik sealkandis, lähestikku külades. Ja õnneks oskavad osad neist inglise keelt ka. Üks naljakas seik – kui kohale jõudsime, nägin ühte tuttava näoga naist. Ma ei jõudnud veel välja mõelda, kuskohast ta tuttav on, kui märkasin samas lauas teist sama näoga naist. Võta siis kinni. Õnneks lõpetas mu segaduse Maria, kes ütles, et näe, see on mu tädi. Siis tuli meelde, et teine on ju Maria ema :D Ühesõnaga liiga palju uusi tutvusi lühikese aja jooksul – eto üks paras sok.

Pärast pidu pidime minema Maria vanaema juurde kohvile. Reaalsuses nägi asi aga välja nii, et läksime vanaema juurde, tervitasime teda ja vanaisa. Edasi suundusime hoovi peale majja, kus elas vana-vanaema, kes pakkus ühte traditsioonilist küprose maiustust, siirupis konserveeritud kreeka pähklit. Tagasi vanaema majas, jõime küprose moodi kohvi (kui aus olla, siis on see sama, mis kreeka kohv ja türgi kohv, aga iga rahvus arvab, et see on nende eripära :D). Seal vahel sagisid veel ringi ja vatrasid kreeka keeles Maria väikevend ja vanema venna poeg, tädi, isa-ema ja Kostas oma naisega. Seltsis segasem. Rääkisin tädile, kuidas liivapaberit ostmas käisin, ja Kostas ütles selle peale umbes nii: „Kuuled vä? Jobu oled vä? Ostnud laudlina, siis poleks vaja olnud lauda korda teha!“ :D Ja nad otsustasid koos Maria isaga, et panevad mu mandleid korjama, vähemalt näeb siis ära, kas ma olen päriselt töötegija või niisama turist :D

Lõpuks olime surmväsinud ja läksime Maria vanemate juurde magama, järgmisel hommikul oli vaja juba kell 6 tõusta.

Laupäev oli siis Larnaca-kandi tripi päev. Teadsin üsna üldiselt, et läheme koos Limnatise rahvaga, aga seltskonnaks osutusid tugevalt hambaproteesi- ja jalutuskepi-ealised neiud-noormehed :D Algul oli mul veits ebamugav küll, tuleb tunnistada. Mingid sügavalt usklikud maakohast pärit vanainimesed versus mina oma neetide ja tätuudega? Aga tegelt olid nad lõppude lõpuks täitsa laadnad. Õnneks oli Kostas jälle platsis ja orgunnis asju nagu jaksas. Ta hoidis meil oma nakatava entusiasmiga terve reisi ajal tuju üleval. Superluks! =) Sain tuttavaks ka Janullaga, väga tore proua. Tema tütar ja Kostase poeg on abielus. Vot nii.

Kui kõik „turistid“ olid teeäärest peale nopitud, läks sõiduks. Ega me kohe kaugele ei jõudnudki, tunni aja pärast oli juba kohvipaus teeäärses kohvimajas. Kõik otsisid oma lunch-packid kotist välja ja kukkusid nosima. Mina pidasin seda algul veits veidraks - lähed kohvikuterassile istuma, tellid kohvi ja sööd oma võikut kõrvale. Aga varsti kinnitati mulle, et nii ongi normaalne. Muideks, mul ei olnud kaasas mingi lihtne võiku, vaid hommikul majast möödasõitnud leiva-autost ostetud värske pirukas =) (Siin käivad iga asja jaoks autod, kasvõi arbuuside. Ükspäev sõitis Limassolis meie tänavat mööda kastiauto, juht miskit ruuporisse karjumas. Ma ehmatasin algul täiega ära, et mis kisa nüüd? Sõda? Politsei? Tulekahju? Tegelikult oli see hoopis arbuusimüüja oma kastiautoga :D)

Esimene päris sihtkoht oli kirik. Ofkoors. Oleksin pidanud ise selle peale tulema, olles kahe bussitäie pensjokatega, neil on see ju veres. Kaks varianti - kirik või kalmistu =)

Kirik oli ehitatud 1996. aastal. Täitsa traditsiooniline jumalakoda, kuigi ma saaks pigem aru, kui mingi hull usulahk ehitab endale uue kiriku. Aga eks neid kulub siin palju ka, kõik on täitsa agarad kirikuskäijad. Hiljem nägin tee ääres päris mitut uut või pooleliolevat veel.

Muidugi kui avastati, et mul on kaamera kaasas, tuli kõigist ja kõigest pilti teha. Vanemate inimestega on ikka nii, et enamusel ei ole digikat ja reisul käies tuleb abikaasaga või sõbraga ikka üks päevapilt teha =)

Igatahes oli koht päris ok, kuigi uute kirikute juures on ikka midagi kahtlast. Pole nagu seda võlu, mis vanadel ehitistel. Teine kirik, kus käisime, oli hoopis midagi muud. Ikka tõesti vana, enne-üleliigset-kulda-karda-vana. Nimi oli midagi inglitega seotut, täpselt ei mäleta. Aga see on meeles, et see ehitati inglite poolt. Vot siis. Seal pidin sisenemiseks hõlmikuseeliku peale panema (kuna ma ei teadnud enne, et kirikutesse läheme, olin lühikeste pükstega). Juhtub.

Järgmine koht oli St. Minose klooster. Väga ilus , väga rahulik, aga samas ka kuidagi luksuslik. Lopsakad aiad, kenad ja hästi korras majad jne. Viskasin veelkord ürbi selga ja käisin tiiru kirikus, ja siis aitas kah üheks päevaks sellest vagadusest. Minu lemmikasukas kloostriaiast oli eriti laisa olemisega must kass. Ma arvan, et see oli Saatan ise, muhahhaaa :P

Kui igas kirikus olid küünlad põlema pandud, oli jäänud veel teha tiir Lefkaras (ma ei saanud küll aru, milleks, ilmselt lihtsalt selleks, et lihtsalt vaadata). Oli küll kena küla. Seal tehakse ka Küprosele iseloomulikku Lefkara pitsi, äkki õnnestub millalgi õppida selle valmistamist.. Teinekord tuleb tagasi minna.

Viimane sihtkoht oli sama kohvimaja, mis hommikulgi. Seal sõime lõunat ja talusime tüütut mustlase-moodi müügimeest, kes pakkus isemängivaid viiuleid, puuris laulvaid plastmasslinde ja muid hiina imesid. Kostas ei suutnud muidugi ennast jälle tagasi hoida ja pidi meile selle viiuli mälestuseks ostma. Hull tüüp, aga kõige paremas mõttes. Mina hakkasin rääkima ühe mehega, kes meile oli toite lauda toonud. Tuli välja, et ta töötab tavaliselt Limassol-Limnatis liinil bussijuhina, ja et see on tema tuttavate kohvik, niiet ta lihtsalt aitas neid veits. Ja ka tema käest sain lõpuks suveniiri – laternakujulise patareidega raadio. Tuli käib põlema ja antenn on isegi küljes. Puhas kuld hiina ime kohta :D Temaga juhtus veel see nali, et sain oma sõrmusetünga teha. Kaks korda. Nimelt tegin maja ees suitsu, Robert oli ka jälle platsis. Mees küsis, et kas ta on mu boyfriend. Ütlesin, et ei. Selle peale küsis mees, et kas mul on siis kodumaal mingi teine boyfriend ja ma näitasin oma sõrmustatud kätt. Ahaa. Mees sai aru. Nats aega läks mööda ja Robert küsis suht imestunult: “Kas sa oled päriselt ka abielus või see on suveniir?“ Ma tegin solvunud nägu ja vastasin, et loomulikult ei ole see mingi suveniir, phäh. Aga et ma ei ole ka päris-päris abielus, vaid see tähendab lihtsalt commitmenti. Haaah :D

Söök oli loomulikult väga hea (kr. k. pol`i orèo) aga loomulikult ka väga rasvane. Eestis pole ma vist küll kunagi nii head lambaliha saanud. Neil siin on sellega mingi oma teema. Ahjaa, meie lauas juhtus istuma veel Maria sugulasi (who would have guessed!), isapoolsed nõbud, kui ma õigesti mäletan. Nende sõbranna oli õnneks ka inglise keele võimeline, niiet sain Janulla ja temaga lobiseda ning Robertist veits rahu. (Bussis sattusime algul õnneks eraldi istuma, aga siis tuli Kostasel geniaalne idee veits sahkerdada, et me ikka saaks koos istuda, ja-jaa. Väk.)

Mis siis veel. Kõht oli täis, väss oli peal, lootsime, et nüüd saab varsti koju. No ei usu küll. Läksime tagasi külla jõudes veel Janulla juurest läbi, et kohvi juua ja jäätist süüa. Jäätis sõitis muidugi – ülla-ülla - autoga värava taha :D Ja neil oli pehmet jäätist! =)

Ühesõnaga, tripp oli super, aga lõpuks koju oma voodisse jõuda oli ka ikka puhas kuld. Kuigi peab mainima, et ma panen varsti pommi alla nendele kõrvalmaja kuttidele, kes arvavad, et keset ööd rolleriga edasi-tagasi paarutada on eriti äge. Vot need on kuradima riisiraketid, Maria :D Nad võiks siis vähemalt tsiklid hankida endale, et see hääl ei oleks nii faking talumatu!

Tänane päev ka lühidalt. Lakkisime laua ära. Käisime mitte-turisti-rannas. Seal on ikka täiega mõnusam, kui Limassoli rannas. Tuul, lained, kaljud jne. Viisime pesu Litsa majapidajannale pesta. Tema nimi on Sing, ilmselt hiinlanna. Ka siin on odav aasia tööjõud popp, mis parata. Ja siis tegi Maria meile süüa, väga head pastat. Ja nad läksid Robertiga just jalgratastega sõitma, jee! Äkki nad saavad sõpradeks! :P

Ja ma olen liiga kaua järjest arvuti taga istunud, aitab küll!

Extreme... vol 2 ehk ühe laua lugu

Käisin reedel siis alustuseks ehituskaupade poes liivapaberit ostmas. Kreeka keeles kusjuures :P Lihvisime laua ära, õigemini Robert lihvis, sest ta tahtis väga ka midagi teha ja mulle lihvimine nagunii väga ei meeldigi.. =) Kõik plekid ei tulnud maha, laud on mingist eriti pehmest puidust, niiet otsustasime kõigepealt mingi alusvärviga puidu ära katta ja siis sinna peale joonistada. Valge värv tundus kõige parem, terve purk spreid kulus ära. Natuke kuldset ka, et vanem välja näeks. Jalgade peale sai päris palju kulda, Robert sattus veits hoogu. Tundub, nagu oleks laud mingist lagunevast ortodoksi kirikust varastatud =)

Plaadi peale otsustasin teha fööniksid. Ilmselt ainsad linnud mis mulle tegelikult meeldivad. Kõige nõmedam oli muidugi šablooni välja lõikamine, aga lõpuks sain isegi valmis. Siis joonistasin linnud harilikuga lauale, Robert tegi musta vildikaga üle. Ja mina värvisin ära. Polegi ammu midagi värvidega teinud. Käed värisesid nagu narkokoeral, aga kuradi ilus sai küll =) Täna lasime laki ka peale (jälle spreipurgis, komfort!) ja valmis ta oligi. Peakski vist hakkama vana mööblit „restaureerima“, ja siis müüks ropu raha eest küprose uusrikastele ja briti turistidele maha :D

Extreme home makeover

Üks asi eilsest läks juba meelest. Nimelt leidsin õuest päris mõnusa laua, mis ilmselt oli sinna visatud, kuna metalljalad olid leebelt roosteplekilised. Aga kuna mul oli just sellist asja oma tuppa vaja, otsisime köögist üles erinevad puhastusvahendid ja segasime kokku. Lauale mõjus päris hästi, kätele mitte =) Vähemalt on mul nüüd oma vidinaid kuhugi peale panna.

Täna otsustasin12ni magada, õnnestus 10ni, liiga soe hakkas. Nojah. Tuiasin niisama ringi, et Kreeka keele tunnini aega parajaks teha. Tund oli päris lahe, õpetajaga õppida on ikka midagi muud kui ise õpikust. Tähestik polegi nii hull! Stalo oli veits närvis kah, aga muidu väga tore. Kokku peaks meil olema umbes 20 tundi, ja eks ta pabistaski selle pärast, kuidas nii lühikese ajaga meid võimalikult palju aidata. Õnneks on ta ka hiljem olemas, niiet kui probleeme peaks tekkima, saame alati ühendust võtta.

Ülejäänud pärastlõuna veetsin internetis, orksi piltide laadimine võtab ikka vastikult kaua aega. Ega neid just vähe ka polnud.. Naljakas on see, et igasugu vanad tuttavad on hakanud helistama, isegi sellised, kellest pole aasta aega kuulnud.. Hea ajastus küll =)

Mingi hetk pärast lõunat tuli inspiratsioon peale, käisin paberipoes ja ostsin mingit naljakat paberit, et lambikuppel teha. Praegu on ainult pirn laes, pole veel jõutud asjaga tegeleda. Hea ongi. Eks siis panen pildi üles, kui valmis saan =) Kusjuures, pole elus sellist kontoritarvete poodi näinud. Kaup oleks nagu 10 aastat seal seisnud, selline kergelt pleekinud ja tuhmunud. Kui midagi välja valid ja kassasse viid, pühib müüjanna sealt harjaga tolmu maha, ja teeb näo, nagu ta üldse ei viitsiks oma ajakirjast loobuda ja rahaga tegeleda, kui klient just ei sunniks =)

Maria tuli jälle 8 paiku ja käisime suures supermarketis, ostsime igasugu kodu-tavaari. Koju jõudes läks suuremateks koristustalguteks, Prosvasist siia kolitud asjad olid ikka veel köögi ja elutoa nurkades hunnikus. Panime need ilusti kappidesse ja riiulitesse ära ja riputasime pilte seinte peale, nüüd on päris kodune tunne juba. Pärast rabelungi istusime õues ja jõime õlli. Mõnna. Kuurist leidsime eriti ägeda vanakooli laua, pesime puhtaks ja värki. Jalad on enam-vähem, aga plaadi pealt on värv maha võetud, niiet see on suht hull ja plekiline. Homme joonistan midagi sinna peale, siis on idekas õuelaud valmis.

Homme tuleb jälle lebo päev, äkki hommikupoole saan lambi valmis, ja pärast lõunat läheks randa. Õhtul läheme vist Mariaga mingisse järjekordsesse külasse muusikafesivalile. Ja laupäeval korraldab ta oma külaelanikele tripi Larnacasse, kutsus meid ka kaasa. Why not. Kuna teisi nagunii pole praegu, kellega Limassolis välja minna, on see päris hea alternatiiv. Ta on tegelikult päris muhe, kui oma argusest üle saab. Või äkki ta lihtsalt võõrastab mind. Kõiges on ju süüdi need needid mu näos. .

01.07.09 n2dala selgroog

Hullult ma ju ärkasingi eile normaalsel ajal oma uinakust.. Kell oli vist pool 8 :D Selle aja peale oli võtmepood juba kinni. Maria oli ka koju jõudnud. Ta ei ole peaaegu kunagi siin, kuigi teoreetiliselt elab koos meiega. Päeval käib oma külades tööl ja õhtul vist jääb vanemate juurde. Mis seal ikka. Igatahes hakkas ta Litsa juurde minema, et teada saada, mis meiega ette võtta niikaua, kui teised Maltal on. Läksime ka kaasa. Hakkan juba harjuma nende kultuursete õhtuste istumistega, mõnus oli aias oma džinntoonikut juua ja melonit süüa.

Küproslaste päevaplaan on umbes järgmine: kella 7-8 paiku hommikul hakatakse ringi müttama, kuni kella 1ni. Siis on kella 4-5ni lebo (väljas on ikka way too hot) ja pärast seda tehakse poed jm asutused uuesti lahti. Ja õhtul umbes 9 ajal koguneb kõik rahvas baaridesse-kohvikutesse, nii turistid kui kohalikud, isegi sülelapsed on kaasas. Ja nii südaööni välja. Vara ärkamisega on mul ikka tugevaid probleeme, samas õhtune ülevalolek on ideaalne. Päeval saab ju kah magada veits.

Kuna täna on kolmapäev, ärkasime ikkagi suht vara, et käia supermarketis ja võtmeid tegemas. Kolmapäeviti nimelt on ärid lahti ainult kella 1ni. Ma ei kujuta ette, mispärast, äkki lihtsalt tuleb keset nädalat ka igaks juhuks üks lebom tööpäev teha, muidu väsiks nädalavahetuseks liiga ära :D

Avastasime, et meie majast kahele poole jääb kaks supermarketit, mõlemad u 500m kaugusel. Komfort. Minimarket on veel lähemal, aga ka kallim. Jalgrattaga oli eriti mugav seal käia, kuigi, tuleb tunnistada, suht eluohtlik. Selle vasakpoolse juraga peab ikka mõnda aega harjuma. Aga asi oli igatahes seda väärt, sest lõunasöögiks sõin 1,5 kilo arbuusi =)

Pärast eriti asjalikku hommikut oli loomulikult vaja veits lõdvestuda ja randa minna. Mul õnnestus enne minema hakkamist muidugi jälle magama jääda, Robert passis tund aega niisama =) 3 paiku saime lõpuks mindud, mis tegelikult oligi hea, väljas polnud enam nii palav. Jalgrattaga on siit „turistiranda“ kuskil 7 minuti tee.

Robert on täna päris OK olnud, Korraks läksin ainult närvi, kui jalgratast parandasin ja ta üritas mul mutrivõtit käest ära kahmata. Väga džentelmenlik, tõepoolest, aga kui ma olen 5 aastat oma asjadega ise hakkama saanud, siis aitäh, tõesti ei ole vaja tõmmelda, saan ka edaspidi. Eesti naine, jalad maas. (Tsitaat mu Suva etnosokkide talla alt :D) Õnneks väsis ta nüüd ära ja läks magama. Maria tuli ja kukkus ka voodisse, otseses mõttes, riietega ja puha. Quality time with myself!

Tegelt on praegu suht laip olla küll. Duši all käimisest pole enne hilisõhtut mingit kasu, eriti kui sul peaks millegipärast tekkima mõtte ennast liigutada.

Homme peab alles kella 2ks välja minema, kreeka keele tundi. Ootan pänevusega. Olen 4 päevaga juba päris palju uut õppinud, pluss üht-teist on meeles ka Kreeka-reisist. Aga kirjutamine on ikka midagi muud, kui rääkimine, kasvõi see tähestik. Mind lohutati vähemalt sellega, et neil on oma hea ja lihtne süsteem tähestiku õppimiseks. No vaatame seda asja.

PS Ma ei ole veel peaaegu ühtegi kena meest näinud. Aga selle-eest nägin rannas ühte ilusate tattoodega tšikki. Vähemalt seegi silmarõõm.

30.06.2009 Esimene toop2ev jne

Ühesõnaga, tööl läks nii, nagu arvasin. Kell 9 pidime olema Prosvasi’s, ja meil õnnestus kohe esimesel hommikul hiljaks jääda.. Vot sulle kohandumisvõimet! J Siis oli tükk aega kreekakeelset vadinat, niisama ringisebimist ja muud segadust. Lõpuks hakkasime kolima, mis muidugi piirdus ühe toa asjadega. Minu küsimuse peale, et kas teine tuba ka, vastati lihtsalt, et homme.. Niisiis järeldus: tänasida toimetusi ära küll viska homse varna, aga ära ei maksa ka ennast rebestada :D

Veel veits passimist ja läksime mere äärde. Täitsa OK tööpäevad. Väike suplus ja päike ja kõik jutud. Kurb on see, et ainus eestikeelne raamat sai läbi loetud ja no olgem ausad, Zola „Therese Raquin’i“ ikka teist korda ei loe küll.

Pärast lõunauinakut (mille sooritasin ikka hullus palavuses, sest see koljat-ventilaator müriseb sama hullusti kui meie tänavasse vahel ära eksivad veoautod) läksime tagasi keskusesse, et kohtuda õppijate vanematega. No see koosolek oli küll eksootiline! Küproslased on sama meeldivalt lärmakad kui venelased. Ja ma ei kujuta ette, kuidas mul selle kisa sees uni peale tuli :D Nad arutasid mingeid omi asju, kreeka keeles loomulikult, ja meie istusime nurgas ja ootasime, kuni meid tutvustatakse.Tundus ausalt, et see ei lõppegi kunagi :D

Tänane päev on olnud umbes sama sisutihe. Üritasin seekord veits varem ärgata, nii pool 8, aga lõpuks sain ehmatusega voodist välja alles 8.30. Feil. Homme sõidavad keskuse omad paariks päevaks Maltale ja meil pole vaja tööd teha. Ehk saab siis lõpuks välja magada..

Arvestasin sellega, et kolime täna teise toa asjad siia, aga no ei usu. Arutati reisiasju ning kella 11ks olime juba ühes linna parimas bowlingu-keskuses. Minu jaoks siis elus teine kord keeglit mängida. Giorgos on vähemalt päris hea treener, mingil hetkel hakkas asi edenema J Keskuse noored võtavad igal aastal osa paraolümpiast, kus üks ala on ka bowling, ja ausõna, pooled nendest teevad tavainimesele lõdva randmega pähe!

Mingil hetkel sain endale isikliku hoolealuse, sest tüdrukud läksid otsima ühte uitama läinud õppijat. Andreas ei oska inglise keelt (nagu enamus õppijatest), niiet pidin suht käte-jalgadega talle selgeks tegema, millal tema kord on veeretada jne. Aga kokkuvõttes saime vist päris hästi hakkama. Esimene kreeka keele tund peaks toimuma neljapäeval, üks kohalik Prosvasi vabatahtlik on kreeka keele õpetaja ja tema hakkabki meile tunde andma. Ma juba kartsin, et meie uje mentor Maria J

Ujedusest rääkides, miks mulle tundub, et iga teine poola mees on memmekas ja sabarakk? (Vabandage väga). Õnneks ainult iga teine, sest olen ka jumala normaalseid tüüpe kohanud, aga kahjuks satun ma ikka kokku elama ainult memmekatega. Räägin jah Robertist. Tüüp lihtsalt käib mul koguaeg järgi, nii kodus kui keskuses. Katsugu olla, eks. Ma ei viitsi oma toa ust koguaeg ka kinni hoida, et ta aru saaks, et ma ausalt ka ei taha temaga koguaeg ninapidi koos olla. Parema meelega võtan teda kui töökaaslast, kes küll minuga samas majas elab, fine, aga muidu oma teed käib (sest see on just minu idee siin olekust J). Loodetavasti leiab ta kuskilt varsti mingi iseseisvuse alge, või uusi sõpru, muidu läheb asi inetuks. Lihtsalt häiriv, et inimene ei saa üldse aru personal space mõttest ja tähtsusest. Hullem kui Frankie, no ma ei või :D

Igatahes, lõunauinak on jälle teema, ja kui kunagi veits jahedamaks läheb, lähen vist linna peale uitama. Võtmetest on ka vaja koopiad teha, siis saan äkki Robertist veits vabamaks, praegu meil kahepeale ühed võtmed. Ja muide, sain endale jalgratta ka. Päris ok, sest autoga liiklemine ajab mulle siin ikka veits hirmu peale. Ulme. Tsikleid on jõhkralt palju, tänaval liikudes olen pidevas erutusseisundis :D Giorgos ütles, et tal on päris palju sõpru, kes sõidavad, ja ta teeb mind millalgi mõndadega tuttavaks. Parem oleks!

29.06.09 Lend ja esimene p2ev

Esimest korda elus sain tunda hilinevate lendude võlusid.. Tallinna lennujaamas 2 tundi kauem passimine ei aidanud lahkumise kurbust just vähendada. Lõpuks saime lennukisse ja teatati, et sorry, Poola kohal on tihe liiklus, ja tuleb veel u pool tundi oodata. Õnneks pidi Prahas algselt lendude vahe olema 5h, niiet kiiret polnud kuhugi. Edasi sujus kõik nii, nagu vaja. Ilmselt oli mu süda veits rahulikum ka selle pärast, et olin selle tee juba korra läbinud.

Larnacasse jõudsin 2.30. Buss Limassoli pidi väljuma kell 4, aga ma polnud jõudnud veel veerand tundigi oodata, kui tuli üks onu ja ütles, et sõidab kohe oma bussiga Limassoli tagasi ja võib minu ka peale võtta, kui tahan. Kõik tundus korras, ja kuna (võibolla kahjuks) ei ole ma just maailma kahtlustavaim inimene, olin nõus. Litsa ja Giorgos olid suht üllatunud, et ma nii vara jõuan, ja jäid veits hiljaks, niiet bussionu jäi mind vabatahtlikult igaks juhuks valvama, kuni nad kohale jõuavad. Hoolimata sellest, et ta sai 1,5 tundi magada enne järgmist sõitu tagasi Larnacasse. Puhas kuld tüüp, ma ütlen.

Majaga ei jõudnudki eriti tutvuda, suht julm uni oli. Päris normaalne. Litsa mainis, et nad tahavad üürida ka üle tänava oleva maja, siis kolime hoopis sinna vist. Ah jaa, meil on aias auto ka, mingisugune Volvo uunikum. Kahjuks on ainsad, kes seda kasutada saavad, ämblikud :D

Hommikul (ehk siis mingi 3 paiku) ärgates kohtasin ka Mariat (meie mentor) ja Robertit (teine vabatahtlik, too Poolast) ja pärast hommikusööki (C&C, ainus muutus võrreldes eesti omaga on see, et kohvi asemel on nüüd frappe) asusime teele festivalile ühte külasse, kus Maria nõustajana töötab.

Teel mägedesse sõime lõunat tema ema ja isa tavernas, külalislahkus igal sammul. Kõrvalpildil vaade nende rõdult =)

Maria sõidutas meid läbi ka eriti väiksest ja armsast külakesest Commandriast, kus tehakse Küprose kõige popimat veini. Mingi mitusada aastat juba. Juuli lõpus tuleb veinifestar ka, siis olen raudselt seal.

Külas saime kohe tuttavaks endise külavanemaga, kes ei osanud küll sõnagi inglise keelt, aga õhtu lõpuks oli üks mu suurimaid sõpru :D Ma ei kujuta ette, kui palju elanikke seal kokku on, aga usun, et peol oli suht 99% neist, pluss tuttavaid lähemalt ja kaugemalt. See on tegelikult ülilahe, kui kokkuhoidvad kommuunid siin on, ja kuidas ka võõrad jube kähku ja soojalt omaks võetakse. Mitte nagu Jõgeva kandis, kus üks naaber varastab teise metsa ja teine müüb

kolmanda kombaini salaja maha. (Jah, ma olen traumeeritud maalaps :D) Niisiis söögid-joogid kanti lauda, bänd mängis traditsioonilist kreeka-

küprose mussi, ning ei võtnudki kaua, kuni läks tantsuks. Ühe eriti spetsi tantsu pean raudselt esimesel võimalusel ära õppima, sest isegi 5-aastased oskavad siin seda tantsida.

Õhtu ekstreemseim uus tutvus oli ilmselt Verner, maailma kõige mitte-prototüüpsem sakslane :D Perfektne brittish english ja reaalne huumorisoon :D Tükk aega arvasin ,et sain lihtsalt valesti aru, ja ta tegelikult ei olegi sakslane, kuni ta lahkudes oma visiitkaardi andis.. Tõesti, Daisi, ma pean vist selle rahvuse kohapealt meelt muutma, kõik nad ei olegi doomed :)

Üks huvitav asi on see, et kui küsitakse päritolu kohta ja vastad Eesti, ei hakka keegi juhmi näoga küsima, et kus see veel on. Kõik tunduvad teadvat, kasvõi tänu Eurovisioonile. Või ehk on asi selles, et Küpros on samamoodi väikeriik ja inimesed näevad tänu sellele oma ninaotsast kaugemale kah.

Ühesõnaga, homme hommikul kell 9 algab mu esimene nii-öelda tööpäev. Mis ilmselt tähendab veits keskuses pakkimist ja kolimist (nende vana maja läheb renoverimisele ja keskus kolitakse sellesse majja, kus me praegu elame ning meie kolime kuu pärast üle tänava olevasse majja, keeruline jah), ning siis lähme õppijatega koos mere äärde. Superkuul.

Palav on, homme saan ventika. Head ööd.