Ühesõnaga, tööl läks nii, nagu arvasin. Kell 9 pidime olema Prosvasi’s, ja meil õnnestus kohe esimesel hommikul hiljaks jääda.. Vot sulle kohandumisvõimet! J Siis oli tükk aega kreekakeelset vadinat, niisama ringisebimist ja muud segadust. Lõpuks hakkasime kolima, mis muidugi piirdus ühe toa asjadega. Minu küsimuse peale, et kas teine tuba ka, vastati lihtsalt, et homme.. Niisiis järeldus: tänasida toimetusi ära küll viska homse varna, aga ära ei maksa ka ennast rebestada :D
Veel veits passimist ja läksime mere äärde. Täitsa OK tööpäevad. Väike suplus ja päike ja kõik jutud. Kurb on see, et ainus eestikeelne raamat sai läbi loetud ja no olgem ausad, Zola „Therese Raquin’i“ ikka teist korda ei loe küll.
Pärast lõunauinakut (mille sooritasin ikka hullus palavuses, sest see koljat-ventilaator müriseb sama hullusti kui meie tänavasse vahel ära eksivad veoautod) läksime tagasi keskusesse, et kohtuda õppijate vanematega. No see koosolek oli küll eksootiline! Küproslased on sama meeldivalt lärmakad kui venelased. Ja ma ei kujuta ette, kuidas mul selle kisa sees uni peale tuli :D Nad arutasid mingeid omi asju, kreeka keeles loomulikult, ja meie istusime nurgas ja ootasime, kuni meid tutvustatakse.Tundus ausalt, et see ei lõppegi kunagi :D
Tänane päev on olnud umbes sama sisutihe. Üritasin seekord veits varem ärgata, nii pool 8, aga lõpuks sain ehmatusega voodist välja alles 8.30. Feil. Homme sõidavad keskuse omad paariks päevaks Maltale ja meil pole vaja tööd teha. Ehk saab siis lõpuks välja magada..
Arvestasin sellega, et kolime täna teise toa asjad siia, aga no ei usu. Arutati reisiasju ning kella 11ks olime juba ühes linna parimas bowlingu-keskuses. Minu jaoks siis elus teine kord keeglit mängida. Giorgos on vähemalt päris hea treener, mingil hetkel hakkas asi edenema J Keskuse noored võtavad igal aastal osa paraolümpiast, kus üks ala on ka bowling, ja ausõna, pooled nendest teevad tavainimesele lõdva randmega pähe!
Mingil hetkel sain endale isikliku hoolealuse, sest tüdrukud läksid otsima ühte uitama läinud õppijat. Andreas ei oska inglise keelt (nagu enamus õppijatest), niiet pidin suht käte-jalgadega talle selgeks tegema, millal tema kord on veeretada jne. Aga kokkuvõttes saime vist päris hästi hakkama. Esimene kreeka keele tund peaks toimuma neljapäeval, üks kohalik Prosvasi vabatahtlik on kreeka keele õpetaja ja tema hakkabki meile tunde andma. Ma juba kartsin, et meie uje mentor Maria J
Ujedusest rääkides, miks mulle tundub, et iga teine poola mees on memmekas ja sabarakk? (Vabandage väga). Õnneks ainult iga teine, sest olen ka jumala normaalseid tüüpe kohanud, aga kahjuks satun ma ikka kokku elama ainult memmekatega. Räägin jah Robertist. Tüüp lihtsalt käib mul koguaeg järgi, nii kodus kui keskuses. Katsugu olla, eks. Ma ei viitsi oma toa ust koguaeg ka kinni hoida, et ta aru saaks, et ma ausalt ka ei taha temaga koguaeg ninapidi koos olla. Parema meelega võtan teda kui töökaaslast, kes küll minuga samas majas elab, fine, aga muidu oma teed käib (sest see on just minu idee siin olekust J). Loodetavasti leiab ta kuskilt varsti mingi iseseisvuse alge, või uusi sõpru, muidu läheb asi inetuks. Lihtsalt häiriv, et inimene ei saa üldse aru personal space mõttest ja tähtsusest. Hullem kui Frankie, no ma ei või :D
Igatahes, lõunauinak on jälle teema, ja kui kunagi veits jahedamaks läheb, lähen vist linna peale uitama. Võtmetest on ka vaja koopiad teha, siis saan äkki Robertist veits vabamaks, praegu meil kahepeale ühed võtmed. Ja muide, sain endale jalgratta ka. Päris ok, sest autoga liiklemine ajab mulle siin ikka veits hirmu peale. Ulme. Tsikleid on jõhkralt palju, tänaval liikudes olen pidevas erutusseisundis :D Giorgos ütles, et tal on päris palju sõpru, kes sõidavad, ja ta teeb mind millalgi mõndadega tuttavaks. Parem oleks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar