Esiteks tee sinna. Kuigi väljas oli juba pime, oli mägedes sõites suht hästi aru saada, kui kõrgel ja kui serva peal me täpselt oleme. All orus paistsid kümnete väikeste külade tuled. Mul oli suurem osa teest hing suht kinni, nii sellepärast, et õudne oli sõita, aga ka seetõttu, et vaade oli jõhkralt ilus. Päevavalguses on muidugi rohkem näha, aga öösel on see kõik veel lahedam. Aga sellest ma küll aru ei saa, miks kõik teed peavad tegema paar tiiru ümber iga mäe ja tipu, kui külad on enamuses oru põhjas :D
Teiseks muidugi see, et seal peol mängis tõenäoliselt maailma kõige halvem bänd. Või vähemalt üks nende edetabeli eesotsast. Kujutage nüüd ette: üks flöödi- ja üks saksimängija, kaks laululast (arvatavasti kõik muusikakoolilapsed), ning kirsiks tordi peal tüüp -ilmselt õpetaja- kes mängis eriti halvasti ja valjusti süntesaatorit, aga selle-eest oli ta pilli 100-st toonist suutnud valida kõige hullema variandi. Pluss ta pani ikka hoolega rütmist ja helistikust mööda.. Karauuul ja ongelmaaaaaa! :D Mõtlesin juba vahepeal, et kui ma talle atendaadi teeks, oleks äkki lõpuks seda ka kuulda, mida lapsed mängivad, ja võibolla oleks see sel juhul isegi talutav.. Aga õnneks nad lõpetasid ühel hetkel oma komejandi lihtsalt ära.
Käisime enne peole minekut läbi ka Limnatisest (see küla, kus esimesel pühapäeval pidu oli) ja võtsime peale mu suure sõbra, eks-külavanema Kostase koos naisega. See oli tegelt kõige parem üldse kogu õhtu juures, et nemad ka tulid. Nad on lihtsalt nii toredad, seletavad midagi pikalt-laialt kreeka keeles ja siis vaatavad oma suurte õnnelike silmadega sulle otsa, et noh, mis sa arvad? :D Kui mul muidu ei oleks motivatsiooni keelt õppida, siis kasvõi sellepärast õpiks, et nendega rääkida =)
Mr. Kostas muidugi ei saanud jälle rahulikult olla, koguaeg olid uued joogid lauas ja pidev toostitõstmine käis =) Esimese nädala taskuraha ei olegi palju kulunud, sest nad peavad kuidagi loomulikuks külalistele kõik välja teha. Kõige rohkem läkski vist telefonikaardi peale, 25 euri. Aga sellest 20€ on kõneaeg. Sõnum maksab ainult 2 eurosenti, suht normaalne. Helistada pole nagunii eriti vaja, asju aetakse tavaliselt sms’i teel, kui just väga kiire jutt ei ole.
Loomulikult oli kohal ka terve hunnik Maria sugulasi. Alates emast ja isast, lõpetades onude ja tädide ja nende lastega. Neid on ikka tõesti palju ja nad elavad kõik sealkandis, lähestikku külades. Ja õnneks oskavad osad neist inglise keelt ka. Üks naljakas seik – kui kohale jõudsime, nägin ühte tuttava näoga naist. Ma ei jõudnud veel välja mõelda, kuskohast ta tuttav on, kui märkasin samas lauas teist sama näoga naist. Võta siis kinni. Õnneks lõpetas mu segaduse Maria, kes ütles, et näe, see on mu tädi. Siis tuli meelde, et teine on ju Maria ema :D Ühesõnaga liiga palju uusi tutvusi lühikese aja jooksul – eto üks paras sok.
Pärast pidu pidime minema Maria vanaema juurde kohvile. Reaalsuses nägi asi aga välja nii, et läksime vanaema juurde, tervitasime teda ja vanaisa. Edasi suundusime hoovi peale majja, kus elas vana-vanaema, kes pakkus ühte traditsioonilist küprose maiustust, siirupis konserveeritud kreeka pähklit. Tagasi vanaema majas, jõime küprose moodi kohvi (kui aus olla, siis on see sama, mis kreeka kohv ja türgi kohv, aga iga rahvus arvab, et see on nende eripära :D). Seal vahel sagisid veel ringi ja vatrasid kreeka keeles Maria väikevend ja vanema venna poeg, tädi, isa-ema ja Kostas oma naisega. Seltsis segasem. Rääkisin tädile, kuidas liivapaberit ostmas käisin, ja Kostas ütles selle peale umbes nii: „Kuuled vä? Jobu oled vä? Ostnud laudlina, siis poleks vaja olnud lauda korda teha!“ :D Ja nad otsustasid koos Maria isaga, et panevad mu mandleid korjama, vähemalt näeb siis ära, kas ma olen päriselt töötegija või niisama turist :D
Lõpuks olime surmväsinud ja läksime Maria vanemate juurde magama, järgmisel hommikul oli vaja juba kell 6 tõusta.
Laupäev oli siis Larnaca-kandi tripi päev. Teadsin üsna üldiselt, et läheme koos Limnatise rahvaga, aga seltskonnaks osutusid tugevalt hambaproteesi- ja jalutuskepi-ealised neiud-noormehed :D Algul oli mul veits ebamugav küll, tuleb tunnistada. Mingid sügavalt usklikud maakohast pärit vanainimesed versus mina oma neetide ja tätuudega? Aga tegelt olid nad lõppude lõpuks täitsa laadnad. Õnneks oli Kostas jälle platsis ja orgunnis asju nagu jaksas. Ta hoidis meil oma nakatava entusiasmiga terve reisi ajal tuju üleval. Superluks! =) Sain tuttavaks ka Janullaga, väga tore proua. Tema tütar ja Kostase poeg on abielus. Vot nii.
Kui kõik „turistid“ olid teeäärest peale nopitud, läks sõiduks. Ega me kohe kaugele ei jõudnudki, tunni aja pärast oli juba kohvipaus teeäärses kohvimajas. Kõik otsisid oma lunch-packid kotist välja ja kukkusid nosima. Mina pidasin seda algul veits veidraks - lähed kohvikuterassile istuma, tellid kohvi ja sööd oma võikut kõrvale. Aga varsti kinnitati mulle, et nii ongi normaalne. Muideks, mul ei olnud kaasas mingi lihtne võiku, vaid hommikul majast möödasõitnud leiva-autost ostetud värske pirukas =) (Siin käivad iga asja jaoks autod, kasvõi arbuuside. Ükspäev sõitis Limassolis meie tänavat mööda kastiauto, juht miskit ruuporisse karjumas. Ma ehmatasin algul täiega ära, et mis kisa nüüd? Sõda? Politsei? Tulekahju? Tegelikult oli see hoopis arbuusimüüja oma kastiautoga :D)
Esimene päris sihtkoht oli kirik. Ofkoors. Oleksin pidanud ise selle peale tulema, olles kahe bussitäie pensjokatega, neil on see ju veres. Kaks varianti - kirik või kalmistu =)
Kirik oli ehitatud 1996. aastal. Täitsa traditsiooniline jumalakoda, kuigi ma saaks pigem aru, kui mingi hull usulahk ehitab endale uue kiriku. Aga eks neid kulub siin palju ka, kõik on täitsa agarad kirikuskäijad. Hiljem nägin tee ääres päris mitut uut või pooleliolevat veel.
Muidugi kui avastati, et mul on kaamera kaasas, tuli kõigist ja kõigest pilti teha. Vanemate inimestega on ikka nii, et enamusel ei ole digikat ja reisul käies tuleb abikaasaga või sõbraga ikka üks päevapilt teha =)
Igatahes oli koht päris ok, kuigi uute kirikute juures on ikka midagi kahtlast. Pole nagu seda võlu, mis vanadel ehitistel. Teine kirik, kus käisime, oli hoopis midagi muud. Ikka tõesti vana, enne-üleliigset-kulda-karda-vana. Nimi oli midagi inglitega seotut, täpselt ei mäleta. Aga see on meeles, et see ehitati inglite poolt. Vot siis. Seal pidin sisenemiseks hõlmikuseeliku peale panema (kuna ma ei teadnud enne, et kirikutesse läheme, olin lühikeste pükstega). Juhtub.
Järgmine koht oli St. Minose klooster. Väga ilus , väga rahulik, aga samas ka kuidagi luksuslik. Lopsakad aiad, kenad ja hästi korras majad jne. Viskasin veelkord ürbi selga ja käisin tiiru kirikus, ja siis aitas kah üheks päevaks sellest vagadusest. Minu lemmikasukas kloostriaiast oli eriti laisa olemisega must kass. Ma arvan, et see oli Saatan ise, muhahhaaa :P
Kui igas kirikus olid küünlad põlema pandud, oli jäänud veel teha tiir Lefkaras (ma ei saanud küll aru, milleks, ilmselt lihtsalt selleks, et lihtsalt vaadata). Oli küll kena küla. Seal tehakse ka Küprosele iseloomulikku Lefkara pitsi, äkki õnnestub millalgi õppida selle valmistamist.. Teinekord tuleb tagasi minna.
Viimane sihtkoht oli sama kohvimaja, mis hommikulgi. Seal sõime lõunat ja talusime tüütut mustlase-moodi müügimeest, kes pakkus isemängivaid viiuleid, puuris laulvaid plastmasslinde ja muid hiina imesid. Kostas ei suutnud muidugi ennast jälle tagasi hoida ja pidi meile selle viiuli mälestuseks ostma. Hull tüüp, aga kõige paremas mõttes. Mina hakkasin rääkima ühe mehega, kes meile oli toite lauda toonud. Tuli välja, et ta töötab tavaliselt Limassol-Limnatis liinil bussijuhina, ja et see on tema tuttavate kohvik, niiet ta lihtsalt aitas neid veits. Ja ka tema käest sain lõpuks suveniiri – laternakujulise patareidega raadio. Tuli käib põlema ja antenn on isegi küljes. Puhas kuld hiina ime kohta :D Temaga juhtus veel see nali, et sain oma sõrmusetünga teha. Kaks korda. Nimelt tegin maja ees suitsu, Robert oli ka jälle platsis. Mees küsis, et kas ta on mu boyfriend. Ütlesin, et ei. Selle peale küsis mees, et kas mul on siis kodumaal mingi teine boyfriend ja ma näitasin oma sõrmustatud kätt. Ahaa. Mees sai aru. Nats aega läks mööda ja Robert küsis suht imestunult: “Kas sa oled päriselt ka abielus või see on suveniir?“ Ma tegin solvunud nägu ja vastasin, et loomulikult ei ole see mingi suveniir, phäh. Aga et ma ei ole ka päris-päris abielus, vaid see tähendab lihtsalt commitmenti. Haaah :D
Söök oli loomulikult väga hea (kr. k. pol`i orèo) aga loomulikult ka väga rasvane. Eestis pole ma vist küll kunagi nii head lambaliha saanud. Neil siin on sellega mingi oma teema. Ahjaa, meie lauas juhtus istuma veel Maria sugulasi (who would have guessed!), isapoolsed nõbud, kui ma õigesti mäletan. Nende sõbranna oli õnneks ka inglise keele võimeline, niiet sain Janulla ja temaga lobiseda ning Robertist veits rahu. (Bussis sattusime algul õnneks eraldi istuma, aga siis tuli Kostasel geniaalne idee veits sahkerdada, et me ikka saaks koos istuda, ja-jaa. Väk.)
Mis siis veel. Kõht oli täis, väss oli peal, lootsime, et nüüd saab varsti koju. No ei usu küll. Läksime tagasi külla jõudes veel Janulla juurest läbi, et kohvi juua ja jäätist süüa. Jäätis sõitis muidugi – ülla-ülla - autoga värava taha :D Ja neil oli pehmet jäätist! =)
Ühesõnaga, tripp oli super, aga lõpuks koju oma voodisse jõuda oli ka ikka puhas kuld. Kuigi peab mainima, et ma panen varsti pommi alla nendele kõrvalmaja kuttidele, kes arvavad, et keset ööd rolleriga edasi-tagasi paarutada on eriti äge. Vot need on kuradima riisiraketid, Maria :D Nad võiks siis vähemalt tsiklid hankida endale, et see hääl ei oleks nii faking talumatu!
Tänane päev ka lühidalt. Lakkisime laua ära. Käisime mitte-turisti-rannas. Seal on ikka täiega mõnusam, kui Limassoli rannas. Tuul, lained, kaljud jne. Viisime pesu Litsa majapidajannale pesta. Tema nimi on Sing, ilmselt hiinlanna. Ka siin on odav aasia tööjõud popp, mis parata. Ja siis tegi Maria meile süüa, väga head pastat. Ja nad läksid Robertiga just jalgratastega sõitma, jee! Äkki nad saavad sõpradeks! :P
Ja ma olen liiga kaua järjest arvuti taga istunud, aitab küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar