Selline jõul siis

Ühesnaga. Ma sain päris lahedaid kinke. Võib loota, et ma tegin samuti päris lahedaid kinke. Saajad tundusid rahul olevat :)
Kõige kõigem oli Jüri Üdi luulekogu, empsilt. Ta isegi ei oleks arvanud, et see läheb nii kümnesse :) No ja siis veel igasugu mõnusoleku-asju, mis ongi minumeelest igasugu jõulukinkide sügavam sisu. Tuleks kinkida asju, mis teevad saaja olemise heaks ja mõnusaks, ja mis aitavad selle sünge (enamuse ajast ta ikka on küll sünge, ilma lume ja päikseta) talve üle elada. Villaseid sokke, pehmeid tekke, häid plaate ja raamatuid, mõnusa lõhnaga kreemigeelivärgipotsikuid, mett ja moosi ja spets teed jms. Ja ise tehtud asju. Minu poliitika teine punkt. Tee ise, millegagi ikka hakkama saad. Mul on ju õigus? Say I'm right!
Jees. Ja nüüd mul on lokid. Kes oleks arvanud. Aga ma ei ole veel otsustanud, kas nad meeldivad mulle ka. Või saaks ilma paremini hakkama. No tegelikult pole paanikaks põhjust . Juuksed on selline üsna taastuv loodusvara, niiet eks ma elan selle paar kuud üle, kuni need püsivad, meeldigu siis või mitte. Ja siis saab jälle midagi uut ja hullemat korraldada.
Huvitav küll, kas ma otsin oma elus stabiilsust ainult siis, kui seda parasjagu pole, ja kui mingi rahulikum hetk tekib, tahan aina uut ja huvitavamat taga ajada? Või mulle lihtsalt tundub "avalikkuse" surve all, et ma peaksin tahtma stabiilsust, sest ma olen juba "selles vanuses", kui peaks juba kindlasti hakkama tulevikule (loe: lapsed, kaasad, majad, laenud, päris-töö jne) mõtlema. Aga siiamaani on vist kõik hästi. Rahu ja möll on mingisuguse balansi leidnud, kuigi veits igavalt hakkab kaalukauss sinna rahu poole kalduma. Oh eks paista, mis homme toob.
Jalutasin täna päris mitu tundi mööda jõgevat. See tunne ei tule ikka kuidagi tagasi, mis keska-ajal oli. Ilmselt ei saagi tulla. Linn on teine, mina olen teine, samad inimesed ei ole enam minu kõrval. Aga tore oli ikka. Külm ka. Kinomaja sekkar oli kinni. Feil.