Kreisi n2dalavahetus!

Nagu ma (vist neljapäeval) mainisin, oli reedel plaanis minna jälle külafestarile. Mõnes mõttes oli see nagu esimene, samas oli üllatusi ka..

Esiteks tee sinna. Kuigi väljas oli juba pime, oli mägedes sõites suht hästi aru saada, kui kõrgel ja kui serva peal me täpselt oleme. All orus paistsid kümnete väikeste külade tuled. Mul oli suurem osa teest hing suht kinni, nii sellepärast, et õudne oli sõita, aga ka seetõttu, et vaade oli jõhkralt ilus. Päevavalguses on muidugi rohkem näha, aga öösel on see kõik veel lahedam. Aga sellest ma küll aru ei saa, miks kõik teed peavad tegema paar tiiru ümber iga mäe ja tipu, kui külad on enamuses oru põhjas :D

Teiseks muidugi see, et seal peol mängis tõenäoliselt maailma kõige halvem bänd. Või vähemalt üks nende edetabeli eesotsast. Kujutage nüüd ette: üks flöödi- ja üks saksimängija, kaks laululast (arvatavasti kõik muusikakoolilapsed), ning kirsiks tordi peal tüüp -ilmselt õpetaja- kes mängis eriti halvasti ja valjusti süntesaatorit, aga selle-eest oli ta pilli 100-st toonist suutnud valida kõige hullema variandi. Pluss ta pani ikka hoolega rütmist ja helistikust mööda.. Karauuul ja ongelmaaaaaa! :D Mõtlesin juba vahepeal, et kui ma talle atendaadi teeks, oleks äkki lõpuks seda ka kuulda, mida lapsed mängivad, ja võibolla oleks see sel juhul isegi talutav.. Aga õnneks nad lõpetasid ühel hetkel oma komejandi lihtsalt ära.

Käisime enne peole minekut läbi ka Limnatisest (see küla, kus esimesel pühapäeval pidu oli) ja võtsime peale mu suure sõbra, eks-külavanema Kostase koos naisega. See oli tegelt kõige parem üldse kogu õhtu juures, et nemad ka tulid. Nad on lihtsalt nii toredad, seletavad midagi pikalt-laialt kreeka keeles ja siis vaatavad oma suurte õnnelike silmadega sulle otsa, et noh, mis sa arvad? :D Kui mul muidu ei oleks motivatsiooni keelt õppida, siis kasvõi sellepärast õpiks, et nendega rääkida =)

Mr. Kostas muidugi ei saanud jälle rahulikult olla, koguaeg olid uued joogid lauas ja pidev toostitõstmine käis =) Esimese nädala taskuraha ei olegi palju kulunud, sest nad peavad kuidagi loomulikuks külalistele kõik välja teha. Kõige rohkem läkski vist telefonikaardi peale, 25 euri. Aga sellest 20€ on kõneaeg. Sõnum maksab ainult 2 eurosenti, suht normaalne. Helistada pole nagunii eriti vaja, asju aetakse tavaliselt sms’i teel, kui just väga kiire jutt ei ole.

Loomulikult oli kohal ka terve hunnik Maria sugulasi. Alates emast ja isast, lõpetades onude ja tädide ja nende lastega. Neid on ikka tõesti palju ja nad elavad kõik sealkandis, lähestikku külades. Ja õnneks oskavad osad neist inglise keelt ka. Üks naljakas seik – kui kohale jõudsime, nägin ühte tuttava näoga naist. Ma ei jõudnud veel välja mõelda, kuskohast ta tuttav on, kui märkasin samas lauas teist sama näoga naist. Võta siis kinni. Õnneks lõpetas mu segaduse Maria, kes ütles, et näe, see on mu tädi. Siis tuli meelde, et teine on ju Maria ema :D Ühesõnaga liiga palju uusi tutvusi lühikese aja jooksul – eto üks paras sok.

Pärast pidu pidime minema Maria vanaema juurde kohvile. Reaalsuses nägi asi aga välja nii, et läksime vanaema juurde, tervitasime teda ja vanaisa. Edasi suundusime hoovi peale majja, kus elas vana-vanaema, kes pakkus ühte traditsioonilist küprose maiustust, siirupis konserveeritud kreeka pähklit. Tagasi vanaema majas, jõime küprose moodi kohvi (kui aus olla, siis on see sama, mis kreeka kohv ja türgi kohv, aga iga rahvus arvab, et see on nende eripära :D). Seal vahel sagisid veel ringi ja vatrasid kreeka keeles Maria väikevend ja vanema venna poeg, tädi, isa-ema ja Kostas oma naisega. Seltsis segasem. Rääkisin tädile, kuidas liivapaberit ostmas käisin, ja Kostas ütles selle peale umbes nii: „Kuuled vä? Jobu oled vä? Ostnud laudlina, siis poleks vaja olnud lauda korda teha!“ :D Ja nad otsustasid koos Maria isaga, et panevad mu mandleid korjama, vähemalt näeb siis ära, kas ma olen päriselt töötegija või niisama turist :D

Lõpuks olime surmväsinud ja läksime Maria vanemate juurde magama, järgmisel hommikul oli vaja juba kell 6 tõusta.

Laupäev oli siis Larnaca-kandi tripi päev. Teadsin üsna üldiselt, et läheme koos Limnatise rahvaga, aga seltskonnaks osutusid tugevalt hambaproteesi- ja jalutuskepi-ealised neiud-noormehed :D Algul oli mul veits ebamugav küll, tuleb tunnistada. Mingid sügavalt usklikud maakohast pärit vanainimesed versus mina oma neetide ja tätuudega? Aga tegelt olid nad lõppude lõpuks täitsa laadnad. Õnneks oli Kostas jälle platsis ja orgunnis asju nagu jaksas. Ta hoidis meil oma nakatava entusiasmiga terve reisi ajal tuju üleval. Superluks! =) Sain tuttavaks ka Janullaga, väga tore proua. Tema tütar ja Kostase poeg on abielus. Vot nii.

Kui kõik „turistid“ olid teeäärest peale nopitud, läks sõiduks. Ega me kohe kaugele ei jõudnudki, tunni aja pärast oli juba kohvipaus teeäärses kohvimajas. Kõik otsisid oma lunch-packid kotist välja ja kukkusid nosima. Mina pidasin seda algul veits veidraks - lähed kohvikuterassile istuma, tellid kohvi ja sööd oma võikut kõrvale. Aga varsti kinnitati mulle, et nii ongi normaalne. Muideks, mul ei olnud kaasas mingi lihtne võiku, vaid hommikul majast möödasõitnud leiva-autost ostetud värske pirukas =) (Siin käivad iga asja jaoks autod, kasvõi arbuuside. Ükspäev sõitis Limassolis meie tänavat mööda kastiauto, juht miskit ruuporisse karjumas. Ma ehmatasin algul täiega ära, et mis kisa nüüd? Sõda? Politsei? Tulekahju? Tegelikult oli see hoopis arbuusimüüja oma kastiautoga :D)

Esimene päris sihtkoht oli kirik. Ofkoors. Oleksin pidanud ise selle peale tulema, olles kahe bussitäie pensjokatega, neil on see ju veres. Kaks varianti - kirik või kalmistu =)

Kirik oli ehitatud 1996. aastal. Täitsa traditsiooniline jumalakoda, kuigi ma saaks pigem aru, kui mingi hull usulahk ehitab endale uue kiriku. Aga eks neid kulub siin palju ka, kõik on täitsa agarad kirikuskäijad. Hiljem nägin tee ääres päris mitut uut või pooleliolevat veel.

Muidugi kui avastati, et mul on kaamera kaasas, tuli kõigist ja kõigest pilti teha. Vanemate inimestega on ikka nii, et enamusel ei ole digikat ja reisul käies tuleb abikaasaga või sõbraga ikka üks päevapilt teha =)

Igatahes oli koht päris ok, kuigi uute kirikute juures on ikka midagi kahtlast. Pole nagu seda võlu, mis vanadel ehitistel. Teine kirik, kus käisime, oli hoopis midagi muud. Ikka tõesti vana, enne-üleliigset-kulda-karda-vana. Nimi oli midagi inglitega seotut, täpselt ei mäleta. Aga see on meeles, et see ehitati inglite poolt. Vot siis. Seal pidin sisenemiseks hõlmikuseeliku peale panema (kuna ma ei teadnud enne, et kirikutesse läheme, olin lühikeste pükstega). Juhtub.

Järgmine koht oli St. Minose klooster. Väga ilus , väga rahulik, aga samas ka kuidagi luksuslik. Lopsakad aiad, kenad ja hästi korras majad jne. Viskasin veelkord ürbi selga ja käisin tiiru kirikus, ja siis aitas kah üheks päevaks sellest vagadusest. Minu lemmikasukas kloostriaiast oli eriti laisa olemisega must kass. Ma arvan, et see oli Saatan ise, muhahhaaa :P

Kui igas kirikus olid küünlad põlema pandud, oli jäänud veel teha tiir Lefkaras (ma ei saanud küll aru, milleks, ilmselt lihtsalt selleks, et lihtsalt vaadata). Oli küll kena küla. Seal tehakse ka Küprosele iseloomulikku Lefkara pitsi, äkki õnnestub millalgi õppida selle valmistamist.. Teinekord tuleb tagasi minna.

Viimane sihtkoht oli sama kohvimaja, mis hommikulgi. Seal sõime lõunat ja talusime tüütut mustlase-moodi müügimeest, kes pakkus isemängivaid viiuleid, puuris laulvaid plastmasslinde ja muid hiina imesid. Kostas ei suutnud muidugi ennast jälle tagasi hoida ja pidi meile selle viiuli mälestuseks ostma. Hull tüüp, aga kõige paremas mõttes. Mina hakkasin rääkima ühe mehega, kes meile oli toite lauda toonud. Tuli välja, et ta töötab tavaliselt Limassol-Limnatis liinil bussijuhina, ja et see on tema tuttavate kohvik, niiet ta lihtsalt aitas neid veits. Ja ka tema käest sain lõpuks suveniiri – laternakujulise patareidega raadio. Tuli käib põlema ja antenn on isegi küljes. Puhas kuld hiina ime kohta :D Temaga juhtus veel see nali, et sain oma sõrmusetünga teha. Kaks korda. Nimelt tegin maja ees suitsu, Robert oli ka jälle platsis. Mees küsis, et kas ta on mu boyfriend. Ütlesin, et ei. Selle peale küsis mees, et kas mul on siis kodumaal mingi teine boyfriend ja ma näitasin oma sõrmustatud kätt. Ahaa. Mees sai aru. Nats aega läks mööda ja Robert küsis suht imestunult: “Kas sa oled päriselt ka abielus või see on suveniir?“ Ma tegin solvunud nägu ja vastasin, et loomulikult ei ole see mingi suveniir, phäh. Aga et ma ei ole ka päris-päris abielus, vaid see tähendab lihtsalt commitmenti. Haaah :D

Söök oli loomulikult väga hea (kr. k. pol`i orèo) aga loomulikult ka väga rasvane. Eestis pole ma vist küll kunagi nii head lambaliha saanud. Neil siin on sellega mingi oma teema. Ahjaa, meie lauas juhtus istuma veel Maria sugulasi (who would have guessed!), isapoolsed nõbud, kui ma õigesti mäletan. Nende sõbranna oli õnneks ka inglise keele võimeline, niiet sain Janulla ja temaga lobiseda ning Robertist veits rahu. (Bussis sattusime algul õnneks eraldi istuma, aga siis tuli Kostasel geniaalne idee veits sahkerdada, et me ikka saaks koos istuda, ja-jaa. Väk.)

Mis siis veel. Kõht oli täis, väss oli peal, lootsime, et nüüd saab varsti koju. No ei usu küll. Läksime tagasi külla jõudes veel Janulla juurest läbi, et kohvi juua ja jäätist süüa. Jäätis sõitis muidugi – ülla-ülla - autoga värava taha :D Ja neil oli pehmet jäätist! =)

Ühesõnaga, tripp oli super, aga lõpuks koju oma voodisse jõuda oli ka ikka puhas kuld. Kuigi peab mainima, et ma panen varsti pommi alla nendele kõrvalmaja kuttidele, kes arvavad, et keset ööd rolleriga edasi-tagasi paarutada on eriti äge. Vot need on kuradima riisiraketid, Maria :D Nad võiks siis vähemalt tsiklid hankida endale, et see hääl ei oleks nii faking talumatu!

Tänane päev ka lühidalt. Lakkisime laua ära. Käisime mitte-turisti-rannas. Seal on ikka täiega mõnusam, kui Limassoli rannas. Tuul, lained, kaljud jne. Viisime pesu Litsa majapidajannale pesta. Tema nimi on Sing, ilmselt hiinlanna. Ka siin on odav aasia tööjõud popp, mis parata. Ja siis tegi Maria meile süüa, väga head pastat. Ja nad läksid Robertiga just jalgratastega sõitma, jee! Äkki nad saavad sõpradeks! :P

Ja ma olen liiga kaua järjest arvuti taga istunud, aitab küll!

Extreme... vol 2 ehk ühe laua lugu

Käisin reedel siis alustuseks ehituskaupade poes liivapaberit ostmas. Kreeka keeles kusjuures :P Lihvisime laua ära, õigemini Robert lihvis, sest ta tahtis väga ka midagi teha ja mulle lihvimine nagunii väga ei meeldigi.. =) Kõik plekid ei tulnud maha, laud on mingist eriti pehmest puidust, niiet otsustasime kõigepealt mingi alusvärviga puidu ära katta ja siis sinna peale joonistada. Valge värv tundus kõige parem, terve purk spreid kulus ära. Natuke kuldset ka, et vanem välja näeks. Jalgade peale sai päris palju kulda, Robert sattus veits hoogu. Tundub, nagu oleks laud mingist lagunevast ortodoksi kirikust varastatud =)

Plaadi peale otsustasin teha fööniksid. Ilmselt ainsad linnud mis mulle tegelikult meeldivad. Kõige nõmedam oli muidugi šablooni välja lõikamine, aga lõpuks sain isegi valmis. Siis joonistasin linnud harilikuga lauale, Robert tegi musta vildikaga üle. Ja mina värvisin ära. Polegi ammu midagi värvidega teinud. Käed värisesid nagu narkokoeral, aga kuradi ilus sai küll =) Täna lasime laki ka peale (jälle spreipurgis, komfort!) ja valmis ta oligi. Peakski vist hakkama vana mööblit „restaureerima“, ja siis müüks ropu raha eest küprose uusrikastele ja briti turistidele maha :D

Extreme home makeover

Üks asi eilsest läks juba meelest. Nimelt leidsin õuest päris mõnusa laua, mis ilmselt oli sinna visatud, kuna metalljalad olid leebelt roosteplekilised. Aga kuna mul oli just sellist asja oma tuppa vaja, otsisime köögist üles erinevad puhastusvahendid ja segasime kokku. Lauale mõjus päris hästi, kätele mitte =) Vähemalt on mul nüüd oma vidinaid kuhugi peale panna.

Täna otsustasin12ni magada, õnnestus 10ni, liiga soe hakkas. Nojah. Tuiasin niisama ringi, et Kreeka keele tunnini aega parajaks teha. Tund oli päris lahe, õpetajaga õppida on ikka midagi muud kui ise õpikust. Tähestik polegi nii hull! Stalo oli veits närvis kah, aga muidu väga tore. Kokku peaks meil olema umbes 20 tundi, ja eks ta pabistaski selle pärast, kuidas nii lühikese ajaga meid võimalikult palju aidata. Õnneks on ta ka hiljem olemas, niiet kui probleeme peaks tekkima, saame alati ühendust võtta.

Ülejäänud pärastlõuna veetsin internetis, orksi piltide laadimine võtab ikka vastikult kaua aega. Ega neid just vähe ka polnud.. Naljakas on see, et igasugu vanad tuttavad on hakanud helistama, isegi sellised, kellest pole aasta aega kuulnud.. Hea ajastus küll =)

Mingi hetk pärast lõunat tuli inspiratsioon peale, käisin paberipoes ja ostsin mingit naljakat paberit, et lambikuppel teha. Praegu on ainult pirn laes, pole veel jõutud asjaga tegeleda. Hea ongi. Eks siis panen pildi üles, kui valmis saan =) Kusjuures, pole elus sellist kontoritarvete poodi näinud. Kaup oleks nagu 10 aastat seal seisnud, selline kergelt pleekinud ja tuhmunud. Kui midagi välja valid ja kassasse viid, pühib müüjanna sealt harjaga tolmu maha, ja teeb näo, nagu ta üldse ei viitsiks oma ajakirjast loobuda ja rahaga tegeleda, kui klient just ei sunniks =)

Maria tuli jälle 8 paiku ja käisime suures supermarketis, ostsime igasugu kodu-tavaari. Koju jõudes läks suuremateks koristustalguteks, Prosvasist siia kolitud asjad olid ikka veel köögi ja elutoa nurkades hunnikus. Panime need ilusti kappidesse ja riiulitesse ära ja riputasime pilte seinte peale, nüüd on päris kodune tunne juba. Pärast rabelungi istusime õues ja jõime õlli. Mõnna. Kuurist leidsime eriti ägeda vanakooli laua, pesime puhtaks ja värki. Jalad on enam-vähem, aga plaadi pealt on värv maha võetud, niiet see on suht hull ja plekiline. Homme joonistan midagi sinna peale, siis on idekas õuelaud valmis.

Homme tuleb jälle lebo päev, äkki hommikupoole saan lambi valmis, ja pärast lõunat läheks randa. Õhtul läheme vist Mariaga mingisse järjekordsesse külasse muusikafesivalile. Ja laupäeval korraldab ta oma külaelanikele tripi Larnacasse, kutsus meid ka kaasa. Why not. Kuna teisi nagunii pole praegu, kellega Limassolis välja minna, on see päris hea alternatiiv. Ta on tegelikult päris muhe, kui oma argusest üle saab. Või äkki ta lihtsalt võõrastab mind. Kõiges on ju süüdi need needid mu näos. .

01.07.09 n2dala selgroog

Hullult ma ju ärkasingi eile normaalsel ajal oma uinakust.. Kell oli vist pool 8 :D Selle aja peale oli võtmepood juba kinni. Maria oli ka koju jõudnud. Ta ei ole peaaegu kunagi siin, kuigi teoreetiliselt elab koos meiega. Päeval käib oma külades tööl ja õhtul vist jääb vanemate juurde. Mis seal ikka. Igatahes hakkas ta Litsa juurde minema, et teada saada, mis meiega ette võtta niikaua, kui teised Maltal on. Läksime ka kaasa. Hakkan juba harjuma nende kultuursete õhtuste istumistega, mõnus oli aias oma džinntoonikut juua ja melonit süüa.

Küproslaste päevaplaan on umbes järgmine: kella 7-8 paiku hommikul hakatakse ringi müttama, kuni kella 1ni. Siis on kella 4-5ni lebo (väljas on ikka way too hot) ja pärast seda tehakse poed jm asutused uuesti lahti. Ja õhtul umbes 9 ajal koguneb kõik rahvas baaridesse-kohvikutesse, nii turistid kui kohalikud, isegi sülelapsed on kaasas. Ja nii südaööni välja. Vara ärkamisega on mul ikka tugevaid probleeme, samas õhtune ülevalolek on ideaalne. Päeval saab ju kah magada veits.

Kuna täna on kolmapäev, ärkasime ikkagi suht vara, et käia supermarketis ja võtmeid tegemas. Kolmapäeviti nimelt on ärid lahti ainult kella 1ni. Ma ei kujuta ette, mispärast, äkki lihtsalt tuleb keset nädalat ka igaks juhuks üks lebom tööpäev teha, muidu väsiks nädalavahetuseks liiga ära :D

Avastasime, et meie majast kahele poole jääb kaks supermarketit, mõlemad u 500m kaugusel. Komfort. Minimarket on veel lähemal, aga ka kallim. Jalgrattaga oli eriti mugav seal käia, kuigi, tuleb tunnistada, suht eluohtlik. Selle vasakpoolse juraga peab ikka mõnda aega harjuma. Aga asi oli igatahes seda väärt, sest lõunasöögiks sõin 1,5 kilo arbuusi =)

Pärast eriti asjalikku hommikut oli loomulikult vaja veits lõdvestuda ja randa minna. Mul õnnestus enne minema hakkamist muidugi jälle magama jääda, Robert passis tund aega niisama =) 3 paiku saime lõpuks mindud, mis tegelikult oligi hea, väljas polnud enam nii palav. Jalgrattaga on siit „turistiranda“ kuskil 7 minuti tee.

Robert on täna päris OK olnud, Korraks läksin ainult närvi, kui jalgratast parandasin ja ta üritas mul mutrivõtit käest ära kahmata. Väga džentelmenlik, tõepoolest, aga kui ma olen 5 aastat oma asjadega ise hakkama saanud, siis aitäh, tõesti ei ole vaja tõmmelda, saan ka edaspidi. Eesti naine, jalad maas. (Tsitaat mu Suva etnosokkide talla alt :D) Õnneks väsis ta nüüd ära ja läks magama. Maria tuli ja kukkus ka voodisse, otseses mõttes, riietega ja puha. Quality time with myself!

Tegelt on praegu suht laip olla küll. Duši all käimisest pole enne hilisõhtut mingit kasu, eriti kui sul peaks millegipärast tekkima mõtte ennast liigutada.

Homme peab alles kella 2ks välja minema, kreeka keele tundi. Ootan pänevusega. Olen 4 päevaga juba päris palju uut õppinud, pluss üht-teist on meeles ka Kreeka-reisist. Aga kirjutamine on ikka midagi muud, kui rääkimine, kasvõi see tähestik. Mind lohutati vähemalt sellega, et neil on oma hea ja lihtne süsteem tähestiku õppimiseks. No vaatame seda asja.

PS Ma ei ole veel peaaegu ühtegi kena meest näinud. Aga selle-eest nägin rannas ühte ilusate tattoodega tšikki. Vähemalt seegi silmarõõm.

30.06.2009 Esimene toop2ev jne

Ühesõnaga, tööl läks nii, nagu arvasin. Kell 9 pidime olema Prosvasi’s, ja meil õnnestus kohe esimesel hommikul hiljaks jääda.. Vot sulle kohandumisvõimet! J Siis oli tükk aega kreekakeelset vadinat, niisama ringisebimist ja muud segadust. Lõpuks hakkasime kolima, mis muidugi piirdus ühe toa asjadega. Minu küsimuse peale, et kas teine tuba ka, vastati lihtsalt, et homme.. Niisiis järeldus: tänasida toimetusi ära küll viska homse varna, aga ära ei maksa ka ennast rebestada :D

Veel veits passimist ja läksime mere äärde. Täitsa OK tööpäevad. Väike suplus ja päike ja kõik jutud. Kurb on see, et ainus eestikeelne raamat sai läbi loetud ja no olgem ausad, Zola „Therese Raquin’i“ ikka teist korda ei loe küll.

Pärast lõunauinakut (mille sooritasin ikka hullus palavuses, sest see koljat-ventilaator müriseb sama hullusti kui meie tänavasse vahel ära eksivad veoautod) läksime tagasi keskusesse, et kohtuda õppijate vanematega. No see koosolek oli küll eksootiline! Küproslased on sama meeldivalt lärmakad kui venelased. Ja ma ei kujuta ette, kuidas mul selle kisa sees uni peale tuli :D Nad arutasid mingeid omi asju, kreeka keeles loomulikult, ja meie istusime nurgas ja ootasime, kuni meid tutvustatakse.Tundus ausalt, et see ei lõppegi kunagi :D

Tänane päev on olnud umbes sama sisutihe. Üritasin seekord veits varem ärgata, nii pool 8, aga lõpuks sain ehmatusega voodist välja alles 8.30. Feil. Homme sõidavad keskuse omad paariks päevaks Maltale ja meil pole vaja tööd teha. Ehk saab siis lõpuks välja magada..

Arvestasin sellega, et kolime täna teise toa asjad siia, aga no ei usu. Arutati reisiasju ning kella 11ks olime juba ühes linna parimas bowlingu-keskuses. Minu jaoks siis elus teine kord keeglit mängida. Giorgos on vähemalt päris hea treener, mingil hetkel hakkas asi edenema J Keskuse noored võtavad igal aastal osa paraolümpiast, kus üks ala on ka bowling, ja ausõna, pooled nendest teevad tavainimesele lõdva randmega pähe!

Mingil hetkel sain endale isikliku hoolealuse, sest tüdrukud läksid otsima ühte uitama läinud õppijat. Andreas ei oska inglise keelt (nagu enamus õppijatest), niiet pidin suht käte-jalgadega talle selgeks tegema, millal tema kord on veeretada jne. Aga kokkuvõttes saime vist päris hästi hakkama. Esimene kreeka keele tund peaks toimuma neljapäeval, üks kohalik Prosvasi vabatahtlik on kreeka keele õpetaja ja tema hakkabki meile tunde andma. Ma juba kartsin, et meie uje mentor Maria J

Ujedusest rääkides, miks mulle tundub, et iga teine poola mees on memmekas ja sabarakk? (Vabandage väga). Õnneks ainult iga teine, sest olen ka jumala normaalseid tüüpe kohanud, aga kahjuks satun ma ikka kokku elama ainult memmekatega. Räägin jah Robertist. Tüüp lihtsalt käib mul koguaeg järgi, nii kodus kui keskuses. Katsugu olla, eks. Ma ei viitsi oma toa ust koguaeg ka kinni hoida, et ta aru saaks, et ma ausalt ka ei taha temaga koguaeg ninapidi koos olla. Parema meelega võtan teda kui töökaaslast, kes küll minuga samas majas elab, fine, aga muidu oma teed käib (sest see on just minu idee siin olekust J). Loodetavasti leiab ta kuskilt varsti mingi iseseisvuse alge, või uusi sõpru, muidu läheb asi inetuks. Lihtsalt häiriv, et inimene ei saa üldse aru personal space mõttest ja tähtsusest. Hullem kui Frankie, no ma ei või :D

Igatahes, lõunauinak on jälle teema, ja kui kunagi veits jahedamaks läheb, lähen vist linna peale uitama. Võtmetest on ka vaja koopiad teha, siis saan äkki Robertist veits vabamaks, praegu meil kahepeale ühed võtmed. Ja muide, sain endale jalgratta ka. Päris ok, sest autoga liiklemine ajab mulle siin ikka veits hirmu peale. Ulme. Tsikleid on jõhkralt palju, tänaval liikudes olen pidevas erutusseisundis :D Giorgos ütles, et tal on päris palju sõpru, kes sõidavad, ja ta teeb mind millalgi mõndadega tuttavaks. Parem oleks!