Selline jõul siis

Ühesnaga. Ma sain päris lahedaid kinke. Võib loota, et ma tegin samuti päris lahedaid kinke. Saajad tundusid rahul olevat :)
Kõige kõigem oli Jüri Üdi luulekogu, empsilt. Ta isegi ei oleks arvanud, et see läheb nii kümnesse :) No ja siis veel igasugu mõnusoleku-asju, mis ongi minumeelest igasugu jõulukinkide sügavam sisu. Tuleks kinkida asju, mis teevad saaja olemise heaks ja mõnusaks, ja mis aitavad selle sünge (enamuse ajast ta ikka on küll sünge, ilma lume ja päikseta) talve üle elada. Villaseid sokke, pehmeid tekke, häid plaate ja raamatuid, mõnusa lõhnaga kreemigeelivärgipotsikuid, mett ja moosi ja spets teed jms. Ja ise tehtud asju. Minu poliitika teine punkt. Tee ise, millegagi ikka hakkama saad. Mul on ju õigus? Say I'm right!
Jees. Ja nüüd mul on lokid. Kes oleks arvanud. Aga ma ei ole veel otsustanud, kas nad meeldivad mulle ka. Või saaks ilma paremini hakkama. No tegelikult pole paanikaks põhjust . Juuksed on selline üsna taastuv loodusvara, niiet eks ma elan selle paar kuud üle, kuni need püsivad, meeldigu siis või mitte. Ja siis saab jälle midagi uut ja hullemat korraldada.
Huvitav küll, kas ma otsin oma elus stabiilsust ainult siis, kui seda parasjagu pole, ja kui mingi rahulikum hetk tekib, tahan aina uut ja huvitavamat taga ajada? Või mulle lihtsalt tundub "avalikkuse" surve all, et ma peaksin tahtma stabiilsust, sest ma olen juba "selles vanuses", kui peaks juba kindlasti hakkama tulevikule (loe: lapsed, kaasad, majad, laenud, päris-töö jne) mõtlema. Aga siiamaani on vist kõik hästi. Rahu ja möll on mingisuguse balansi leidnud, kuigi veits igavalt hakkab kaalukauss sinna rahu poole kalduma. Oh eks paista, mis homme toob.
Jalutasin täna päris mitu tundi mööda jõgevat. See tunne ei tule ikka kuidagi tagasi, mis keska-ajal oli. Ilmselt ei saagi tulla. Linn on teine, mina olen teine, samad inimesed ei ole enam minu kõrval. Aga tore oli ikka. Külm ka. Kinomaja sekkar oli kinni. Feil.

blah blah blah

selles mõttes, et siit ei saa midagi mõistlikku tulema. inisen niisama.
Eesti. Külm on ja kõik on ikka samamoodi, kui mitte halvemini, ma ei tea täpselt, pole jõudnud nii palju teiste kurtmisi kuulata veel. Aga ilmselt on ikka vähe tööd ja palju muud jama.
Aga ikkagi. Ma ei viitsi tagasi minna. Vot. Nüüd sai see välja öeldud. Ilmselt oleks ma siin ka booooored, aga miks ma peaks selleks mitme tuhande kilomeetri taha sõitma, et lihtsalt igavleda? Fakk.
Aga ma lähen nagunii. Kuna ma olen lubanud ja ma ei taha oma lubadustest kõrvale hiilida. Ja praegu ma lihtsalt virisen, ükskord peab ju virisema ka, kaua võib ameerika naeratust teeselda. Vahel on lubatud, eks? Üleüldiselt pole sealolekul viga. Hull on ainult pool 7 hommikul ärkamine teadmisega, et lähed tegema oma fancy't vabatahtlikutööd, millest tegelikult suurt midagi kasu pole. Ja seal täiesti STUCK olemine. Kui raske võib tegelikult olla igavuse/rutiini talumine? Päris raske. Ja see ei loe, kus riigis olla.
What if "depression" were simply a state of being, neither good nor bad, something the soul does in its own good time and for its own good reasons? Hea küsimus, onu Thomas Moore. Ma arvan, et just nii ongi. Olen juba aastaid arvanud. Aga tegelt on see veits tüütu, kui saad aru, et ok, it's here, põen läbi, mis seal ikka. Ja siis pead ootama kuni see läbi saab. Saa läbi!
Tegelt, lumi on küll äge, sellega vedas. Eesti keelt on hea rääkida, kuigi mõned sõnad ei tule vahepeal meelde. Weird. Ja kodutoit on nii hea, emps võiks üldse vähem Selveris käia. Aga õmblemine on küll häving, poole aasta pikkuse õmblusmasinaikaldusega võib ikka käsitlematult kobaks muutuda. Aga no eks ma proovin homme jälle.
Üks inin veel. Mulle kohe üldse ei meeldi sellisel kellaajal ärkvel olla. Sest kui mõnda raamatut käepärast pole, võibki ärkvele jääda. Ma ei oska niisama magama minna. Pole nagu väsinud ka. Uff.
Tegelikult, kui järele mõelda, polegi järgmised 6 kuud nii sünged, jaanuaris on ateenas koolitus, veebruaris karneval, märtsi lõpus algab 2nädalane puhkus, mille ma tahaks reisimiseks kulutada, ja lisaks sellele saan võtta 24 puhkusepäeva, mis on veel ühe reisi jaoks planeeritud, ja siis ongi samahästi kui juuni :)
Ja tegelikult ma tean päris hästi, et kui ma ka tulen tagasi ja olen selle üle kindlasti alguses õnnelik, siis varem või hiljem hakkab jälle sees miski kripeldama ja teen minekut. Keeruline on ikka see ühe koha peal püsimine. I'm gonna run until I run out of places!