ajarännakud ja muu

Ehk siis. Käisin täna Türgis. Niiöelda. Täpsemalt siis Turkish Republic of Northern Cyprus. Veel täpsemalt - alustan algusest..

Olen juba mitmendat päeva vist haige. Aga konks on selles, et järjekordselt ei saa ma aru, kas tegu on gripiga või hambavaluga. Mõlemad variandid tekitavad halba enesetunnet ja maadlejakaelsust. Oleks ammu võinud sellest hambast lahti saada, aga seda on veits raske teostada kui piisavalt hambaarste karta... Igatahes otsustasin täna kodus ringi uimerdamise asemel üks toekas valuvaigisti-hommikueine võtta ja Nicosiasse minna. Tegelikult oli asja ka, workshopi jaoks oli vaja mingit jõulujura osta. Hiljem kavatsesin veits linnas ringi jalutada ja viimase bussiga koju tulla. (mis väljub 17.00, totralt vara). Kuidagi jõudsin jalutades aga täpselt piiripunkti juurde, ja kuna ma juba seal olin, ei saanud võimalust kasutamata ka jätta. Protseduur oli iseenesest väga lihtne, arvestades faktiga, et taotlesin viisat teise riigi külastamiseks. Tuli lihtsalt täita paberilipikul lüngad oma nime, dokumendinumbri ja kodakondsusega, onu Piirivalvur toksis need arvutisse, lõi lipikule templi peale ja bon vojage! Heh. Ja meie näeme vene (ja varem USA) viisaga vaeva.

Ajarännak on järgnenu kohta suht kohane nimetus. Teiselpool piiri oli kõik nagu 20+ aastat ajas tagasi, paralleeliks võiks tuua Viru keskuse kant vs Kadrioru täiesti renoveerimata majadega tänav. . Rääbakas, aga ülimalt võluv. Kuna ma olin laisk, siis pilte ei näe (ei viitsinud kaamerat kaasa tassida, sest algselt polnud see orienteerumine plaanis). Teine kord, sest tahan sinna kindlasti tagasi minna, paaris tunnist jäi totaalselt väheks. Võibolla oleks kaugemale minnes veits tänapäevasemat linna ka näinud, aga ületasin piiri vanalinnas, ja nagu öeldud, ei olnud just palju aega ära eksimisega riskimiseks ja muuks lõbusaks.

Piiriäärsed tänavad olid muidugi paras turistilõks, bazaar ja suveniiripood ja kebabiputka ja bazaar jne. Enamik pakutavat oli loomulikult gucci-muccid ja muud karvased ja sulelised, aga leidsin ka täiesti normaalseid ja maitsekaid isendeid. Pealegi, kui arvestada näiteks sellega, kui paljude rõivapoodide kaup toodetakse muude maade hulgas Türgis, ei ole peale hinna mingit vahet, kas osta mingi asi põhja- või lõunapoolt piiri. Niiet kuigi ma ei kavatsenud täna raha kulutada, on mu kapis nüüd üks Ed Hardy pusa..

Kebab oli päris normaalne, kuigi tuleb tunnistada, Amsterdamis sõin paremat. Inimesed on sama sõbralikud kui Küprose poolel, noormehed sama pealetükkivad. Muide, viimasel ajal tekib pidevalt küsimus, et kas 50+ aastastel meestel ei ole endal veits imelik 20-ndates tüdrukutele külge lüüa ja telefoninumbrit manguda? Järjekordne näide - jõin enne piiri ületamist ühes kohvikus türgi kohvi, teenindaja oli ootuspäraselt sõbralik, ja nagu arvet makstes selgus, ootuspäraselt kleepuv.. Sul on nii ilusad silmad, nii teistsugused, kas sa mulle oma telefoninumbri annad? No tõesti, vabandust, et mul sinised silmad on. Kas pean nüüd hakkama 24/7 päikseprille kandma, et rahus kohvi juua saaks? Aga võibolla on asi lihtsalt nii sügaval geenides ja kultuuris kinni, et vanusega ei tule tuhkagi tarkust juurde. . Mis seal ikka, kleepugu nad rahus.

Nagu korduvalt mainitud, on siin ühistranspordiga igasugu probleeme. Näiteks laupäeval väljub viimane tava-liinibuss Nicosiast Limassoli 14.00. Mis aeg see selline on?! Vähemalt eksisteerivad siin omamoodi marsruuttaksod, Travel&Express. Nimelt helistad firmasse ja broneerid koha, ütled neile oma tahtmise järgi, kus sind peale korjata, ja sihtkohta jõudes viiakse sind kasvõi koduukse ette. See on komfort! Pilet on küll 2 korda kallim kui liinibussil, aga kogu kombo on seda üsna väärt. AGA. Pipratera käib loomulikult asja juurde. Viimane T&E väljub laupäeval Nicosiast 17.00, mis jätab veits soovida. Aga hea küll, midagi sai ju tehtud ja nähtud ka. Eks siis teinekord pean lihtsalt hommikul varem kohale jõudma.

Igatahes olen päevaga sitaks rahul. Ühe laupäeva mõistlikuks veetmiseks pole ju vaja muud, kui veits (omas või võõras) linnas kolada, teepeal paar kohvi juua, kuskil midagi huvitavat süüa, ja mitte kellegi ega mitte millegi pärast muretseda. Mõistlik, ma ütlen!