laupäev, 29. jaanuar 2011
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
esmaspäev, 28. detsember 2009
Selline jõul siis
Ühesnaga. Ma sain päris lahedaid kinke. Võib loota, et ma tegin samuti päris lahedaid kinke. Saajad tundusid rahul olevat :)
Kõige kõigem oli Jüri Üdi luulekogu, empsilt. Ta isegi ei oleks arvanud, et see läheb nii kümnesse :) No ja siis veel igasugu mõnusoleku-asju, mis ongi minumeelest igasugu jõulukinkide sügavam sisu. Tuleks kinkida asju, mis teevad saaja olemise heaks ja mõnusaks, ja mis aitavad selle sünge (enamuse ajast ta ikka on küll sünge, ilma lume ja päikseta) talve üle elada. Villaseid sokke, pehmeid tekke, häid plaate ja raamatuid, mõnusa lõhnaga kreemigeelivärgipotsikuid, mett ja moosi ja spets teed jms. Ja ise tehtud asju. Minu poliitika teine punkt. Tee ise, millegagi ikka hakkama saad. Mul on ju õigus? Say I'm right!
Jees. Ja nüüd mul on lokid. Kes oleks arvanud. Aga ma ei ole veel otsustanud, kas nad meeldivad mulle ka. Või saaks ilma paremini hakkama. No tegelikult pole paanikaks põhjust . Juuksed on selline üsna taastuv loodusvara, niiet eks ma elan selle paar kuud üle, kuni need püsivad, meeldigu siis või mitte. Ja siis saab jälle midagi uut ja hullemat korraldada.
Huvitav küll, kas ma otsin oma elus stabiilsust ainult siis, kui seda parasjagu pole, ja kui mingi rahulikum hetk tekib, tahan aina uut ja huvitavamat taga ajada? Või mulle lihtsalt tundub "avalikkuse" surve all, et ma peaksin tahtma stabiilsust, sest ma olen juba "selles vanuses", kui peaks juba kindlasti hakkama tulevikule (loe: lapsed, kaasad, majad, laenud, päris-töö jne) mõtlema. Aga siiamaani on vist kõik hästi. Rahu ja möll on mingisuguse balansi leidnud, kuigi veits igavalt hakkab kaalukauss sinna rahu poole kalduma. Oh eks paista, mis homme toob.
Jalutasin täna päris mitu tundi mööda jõgevat. See tunne ei tule ikka kuidagi tagasi, mis keska-ajal oli. Ilmselt ei saagi tulla. Linn on teine, mina olen teine, samad inimesed ei ole enam minu kõrval. Aga tore oli ikka. Külm ka. Kinomaja sekkar oli kinni. Feil.
Kõige kõigem oli Jüri Üdi luulekogu, empsilt. Ta isegi ei oleks arvanud, et see läheb nii kümnesse :) No ja siis veel igasugu mõnusoleku-asju, mis ongi minumeelest igasugu jõulukinkide sügavam sisu. Tuleks kinkida asju, mis teevad saaja olemise heaks ja mõnusaks, ja mis aitavad selle sünge (enamuse ajast ta ikka on küll sünge, ilma lume ja päikseta) talve üle elada. Villaseid sokke, pehmeid tekke, häid plaate ja raamatuid, mõnusa lõhnaga kreemigeelivärgipotsikuid, mett ja moosi ja spets teed jms. Ja ise tehtud asju. Minu poliitika teine punkt. Tee ise, millegagi ikka hakkama saad. Mul on ju õigus? Say I'm right!
Jees. Ja nüüd mul on lokid. Kes oleks arvanud. Aga ma ei ole veel otsustanud, kas nad meeldivad mulle ka. Või saaks ilma paremini hakkama. No tegelikult pole paanikaks põhjust . Juuksed on selline üsna taastuv loodusvara, niiet eks ma elan selle paar kuud üle, kuni need püsivad, meeldigu siis või mitte. Ja siis saab jälle midagi uut ja hullemat korraldada.
Huvitav küll, kas ma otsin oma elus stabiilsust ainult siis, kui seda parasjagu pole, ja kui mingi rahulikum hetk tekib, tahan aina uut ja huvitavamat taga ajada? Või mulle lihtsalt tundub "avalikkuse" surve all, et ma peaksin tahtma stabiilsust, sest ma olen juba "selles vanuses", kui peaks juba kindlasti hakkama tulevikule (loe: lapsed, kaasad, majad, laenud, päris-töö jne) mõtlema. Aga siiamaani on vist kõik hästi. Rahu ja möll on mingisuguse balansi leidnud, kuigi veits igavalt hakkab kaalukauss sinna rahu poole kalduma. Oh eks paista, mis homme toob.
Jalutasin täna päris mitu tundi mööda jõgevat. See tunne ei tule ikka kuidagi tagasi, mis keska-ajal oli. Ilmselt ei saagi tulla. Linn on teine, mina olen teine, samad inimesed ei ole enam minu kõrval. Aga tore oli ikka. Külm ka. Kinomaja sekkar oli kinni. Feil.
laupäev, 26. detsember 2009
blah blah blah
selles mõttes, et siit ei saa midagi mõistlikku tulema. inisen niisama.
Eesti. Külm on ja kõik on ikka samamoodi, kui mitte halvemini, ma ei tea täpselt, pole jõudnud nii palju teiste kurtmisi kuulata veel. Aga ilmselt on ikka vähe tööd ja palju muud jama.
Aga ikkagi. Ma ei viitsi tagasi minna. Vot. Nüüd sai see välja öeldud. Ilmselt oleks ma siin ka booooored, aga miks ma peaks selleks mitme tuhande kilomeetri taha sõitma, et lihtsalt igavleda? Fakk.
Aga ma lähen nagunii. Kuna ma olen lubanud ja ma ei taha oma lubadustest kõrvale hiilida. Ja praegu ma lihtsalt virisen, ükskord peab ju virisema ka, kaua võib ameerika naeratust teeselda. Vahel on lubatud, eks? Üleüldiselt pole sealolekul viga. Hull on ainult pool 7 hommikul ärkamine teadmisega, et lähed tegema oma fancy't vabatahtlikutööd, millest tegelikult suurt midagi kasu pole. Ja seal täiesti STUCK olemine. Kui raske võib tegelikult olla igavuse/rutiini talumine? Päris raske. Ja see ei loe, kus riigis olla.
What if "depression" were simply a state of being, neither good nor bad, something the soul does in its own good time and for its own good reasons? Hea küsimus, onu Thomas Moore. Ma arvan, et just nii ongi. Olen juba aastaid arvanud. Aga tegelt on see veits tüütu, kui saad aru, et ok, it's here, põen läbi, mis seal ikka. Ja siis pead ootama kuni see läbi saab. Saa läbi!
Tegelt, lumi on küll äge, sellega vedas. Eesti keelt on hea rääkida, kuigi mõned sõnad ei tule vahepeal meelde. Weird. Ja kodutoit on nii hea, emps võiks üldse vähem Selveris käia. Aga õmblemine on küll häving, poole aasta pikkuse õmblusmasinaikaldusega võib ikka käsitlematult kobaks muutuda. Aga no eks ma proovin homme jälle.
Üks inin veel. Mulle kohe üldse ei meeldi sellisel kellaajal ärkvel olla. Sest kui mõnda raamatut käepärast pole, võibki ärkvele jääda. Ma ei oska niisama magama minna. Pole nagu väsinud ka. Uff.
Tegelikult, kui järele mõelda, polegi järgmised 6 kuud nii sünged, jaanuaris on ateenas koolitus, veebruaris karneval, märtsi lõpus algab 2nädalane puhkus, mille ma tahaks reisimiseks kulutada, ja lisaks sellele saan võtta 24 puhkusepäeva, mis on veel ühe reisi jaoks planeeritud, ja siis ongi samahästi kui juuni :)
Ja tegelikult ma tean päris hästi, et kui ma ka tulen tagasi ja olen selle üle kindlasti alguses õnnelik, siis varem või hiljem hakkab jälle sees miski kripeldama ja teen minekut. Keeruline on ikka see ühe koha peal püsimine. I'm gonna run until I run out of places!
Eesti. Külm on ja kõik on ikka samamoodi, kui mitte halvemini, ma ei tea täpselt, pole jõudnud nii palju teiste kurtmisi kuulata veel. Aga ilmselt on ikka vähe tööd ja palju muud jama.
Aga ikkagi. Ma ei viitsi tagasi minna. Vot. Nüüd sai see välja öeldud. Ilmselt oleks ma siin ka booooored, aga miks ma peaks selleks mitme tuhande kilomeetri taha sõitma, et lihtsalt igavleda? Fakk.
Aga ma lähen nagunii. Kuna ma olen lubanud ja ma ei taha oma lubadustest kõrvale hiilida. Ja praegu ma lihtsalt virisen, ükskord peab ju virisema ka, kaua võib ameerika naeratust teeselda. Vahel on lubatud, eks? Üleüldiselt pole sealolekul viga. Hull on ainult pool 7 hommikul ärkamine teadmisega, et lähed tegema oma fancy't vabatahtlikutööd, millest tegelikult suurt midagi kasu pole. Ja seal täiesti STUCK olemine. Kui raske võib tegelikult olla igavuse/rutiini talumine? Päris raske. Ja see ei loe, kus riigis olla.
What if "depression" were simply a state of being, neither good nor bad, something the soul does in its own good time and for its own good reasons? Hea küsimus, onu Thomas Moore. Ma arvan, et just nii ongi. Olen juba aastaid arvanud. Aga tegelt on see veits tüütu, kui saad aru, et ok, it's here, põen läbi, mis seal ikka. Ja siis pead ootama kuni see läbi saab. Saa läbi!
Tegelt, lumi on küll äge, sellega vedas. Eesti keelt on hea rääkida, kuigi mõned sõnad ei tule vahepeal meelde. Weird. Ja kodutoit on nii hea, emps võiks üldse vähem Selveris käia. Aga õmblemine on küll häving, poole aasta pikkuse õmblusmasinaikaldusega võib ikka käsitlematult kobaks muutuda. Aga no eks ma proovin homme jälle.
Üks inin veel. Mulle kohe üldse ei meeldi sellisel kellaajal ärkvel olla. Sest kui mõnda raamatut käepärast pole, võibki ärkvele jääda. Ma ei oska niisama magama minna. Pole nagu väsinud ka. Uff.
Tegelikult, kui järele mõelda, polegi järgmised 6 kuud nii sünged, jaanuaris on ateenas koolitus, veebruaris karneval, märtsi lõpus algab 2nädalane puhkus, mille ma tahaks reisimiseks kulutada, ja lisaks sellele saan võtta 24 puhkusepäeva, mis on veel ühe reisi jaoks planeeritud, ja siis ongi samahästi kui juuni :)
Ja tegelikult ma tean päris hästi, et kui ma ka tulen tagasi ja olen selle üle kindlasti alguses õnnelik, siis varem või hiljem hakkab jälle sees miski kripeldama ja teen minekut. Keeruline on ikka see ühe koha peal püsimine. I'm gonna run until I run out of places!
esmaspäev, 16. november 2009
haah; hel-looks.com
I like colors - Black( is a color, right?)
Päris humorist kohe, soomlase kohta :D
Samas, seltsimehed, katsugem nüüd korraks tõsised olla. Ilmselt ma vastaks midagi sarnast, kui keegi mulle piksenoolena (pluss kaameraga) kaela sajaks ja mu stiili kohta küsiks :D
Ja tegelt ka, vaadake ise seda lehte, nad on ikka veits hullud küll. Ja mis teie seal teete? Minge hulluks, mulle meeldib!
Päris humorist kohe, soomlase kohta :D
Samas, seltsimehed, katsugem nüüd korraks tõsised olla. Ilmselt ma vastaks midagi sarnast, kui keegi mulle piksenoolena (pluss kaameraga) kaela sajaks ja mu stiili kohta küsiks :D
Ja tegelt ka, vaadake ise seda lehte, nad on ikka veits hullud küll. Ja mis teie seal teete? Minge hulluks, mulle meeldib!
Appi, ma vajan armastust..
No mitte just ahastav-romantilises võtmes.
Vennaskond on mulle lihtsalt liiga kaua meeldinud. Ja kui ma kirjutaksin sarnase jutu mingil muul ajal ja mingis muus kohas, on ikkagi suht tõenäoline, et pealkiri oleks sama. Võibolla ongi juba olnud. Või ma lihtsalt mõtlesin seda. Deja vu.
Märkasin täna, et mu viimase aja šokolaaditarbimine on üle igasuguse piiri läinud. You know what they say. Kusagilt peab ju selle fenüületüülamiini doosi saama.
Vennaskond on mulle lihtsalt liiga kaua meeldinud. Ja kui ma kirjutaksin sarnase jutu mingil muul ajal ja mingis muus kohas, on ikkagi suht tõenäoline, et pealkiri oleks sama. Võibolla ongi juba olnud. Või ma lihtsalt mõtlesin seda. Deja vu.
Märkasin täna, et mu viimase aja šokolaaditarbimine on üle igasuguse piiri läinud. You know what they say. Kusagilt peab ju selle fenüületüülamiini doosi saama.
laupäev, 14. november 2009
ajarännakud ja muu
Ehk siis. Käisin täna Türgis. Niiöelda. Täpsemalt siis Turkish Republic of Northern Cyprus. Veel täpsemalt - alustan algusest..
Nagu korduvalt mainitud, on siin ühistranspordiga igasugu probleeme. Näiteks laupäeval väljub viimane tava-liinibuss Nicosiast Limassoli 14.00. Mis aeg see selline on?! Vähemalt eksisteerivad siin omamoodi marsruuttaksod, Travel&Express. Nimelt helistad firmasse ja broneerid koha, ütled neile oma tahtmise järgi, kus sind peale korjata, ja sihtkohta jõudes viiakse sind kasvõi koduukse ette. See on komfort! Pilet on küll 2 korda kallim kui liinibussil, aga kogu kombo on seda üsna väärt. AGA. Pipratera käib loomulikult asja juurde. Viimane T&E väljub laupäeval Nicosiast 17.00, mis jätab veits soovida. Aga hea küll, midagi sai ju tehtud ja nähtud ka. Eks siis teinekord pean lihtsalt hommikul varem kohale jõudma.
Olen juba mitmendat päeva vist haige. Aga konks on selles, et järjekordselt ei saa ma aru, kas tegu on gripiga või hambavaluga. Mõlemad variandid tekitavad halba enesetunnet ja maadlejakaelsust. Oleks ammu võinud sellest hambast lahti saada, aga seda on veits raske teostada kui piisavalt hambaarste karta... Igatahes otsustasin täna kodus ringi uimerdamise asemel üks toekas valuvaigisti-hommikueine võtta ja Nicosiasse minna. Tegelikult oli asja ka, workshopi jaoks oli vaja mingit jõulujura osta. Hiljem kavatsesin veits linnas ringi jalutada ja viimase bussiga koju tulla. (mis väljub 17.00, totralt vara). Kuidagi jõudsin jalutades aga täpselt piiripunkti juurde, ja kuna ma juba seal olin, ei saanud võimalust kasutamata ka jätta. Protseduur oli iseenesest väga lihtne, arvestades faktiga, et taotlesin viisat teise riigi külastamiseks. Tuli lihtsalt täita paberilipikul lüngad oma nime, dokumendinumbri ja kodakondsusega, onu Piirivalvur toksis need arvutisse, lõi lipikule templi peale ja bon vojage! Heh. Ja meie näeme vene (ja varem USA) viisaga vaeva.
Ajarännak on järgnenu kohta suht kohane nimetus. Teiselpool piiri oli kõik nagu 20+ aastat ajas tagasi, paralleeliks võiks tuua Viru keskuse kant vs Kadrioru täiesti renoveerimata majadega tänav. . Rääbakas, aga ülimalt võluv. Kuna ma olin laisk, siis pilte ei näe (ei viitsinud kaamerat kaasa tassida, sest algselt polnud see orienteerumine plaanis). Teine kord, sest tahan sinna kindlasti tagasi minna, paaris tunnist jäi totaalselt väheks. Võibolla oleks kaugemale minnes veits tänapäevasemat linna ka näinud, aga ületasin piiri vanalinnas, ja nagu öeldud, ei olnud just palju aega ära eksimisega riskimiseks ja muuks lõbusaks.
Piiriäärsed tänavad olid muidugi paras turistilõks, bazaar ja suveniiripood ja kebabiputka ja bazaar jne. Enamik pakutavat oli loomulikult gucci-muccid ja muud karvased ja sulelised, aga leidsin ka täiesti normaalseid ja maitsekaid isendeid. Pealegi, kui arvestada näiteks sellega, kui paljude rõivapoodide kaup toodetakse muude maade hulgas Türgis, ei ole peale hinna mingit vahet, kas osta mingi asi põhja- või lõunapoolt piiri. Niiet kuigi ma ei kavatsenud täna raha kulutada, on mu kapis nüüd üks Ed Hardy pusa..
Kebab oli päris normaalne, kuigi tuleb tunnistada, Amsterdamis sõin paremat. Inimesed on sama sõbralikud kui Küprose poolel, noormehed sama pealetükkivad. Muide, viimasel ajal tekib pidevalt küsimus, et kas 50+ aastastel meestel ei ole endal veits imelik 20-ndates tüdrukutele külge lüüa ja telefoninumbrit manguda? Järjekordne näide - jõin enne piiri ületamist ühes kohvikus türgi kohvi, teenindaja oli ootuspäraselt sõbralik, ja nagu arvet makstes selgus, ootuspäraselt kleepuv.. Sul on nii ilusad silmad, nii teistsugused, kas sa mulle oma telefoninumbri annad? No tõesti, vabandust, et mul sinised silmad on. Kas pean nüüd hakkama 24/7 päikseprille kandma, et rahus kohvi juua saaks? Aga võibolla on asi lihtsalt nii sügaval geenides ja kultuuris kinni, et vanusega ei tule tuhkagi tarkust juurde. . Mis seal ikka, kleepugu nad rahus.
Ajarännak on järgnenu kohta suht kohane nimetus. Teiselpool piiri oli kõik nagu 20+ aastat ajas tagasi, paralleeliks võiks tuua Viru keskuse kant vs Kadrioru täiesti renoveerimata majadega tänav. . Rääbakas, aga ülimalt võluv. Kuna ma olin laisk, siis pilte ei näe (ei viitsinud kaamerat kaasa tassida, sest algselt polnud see orienteerumine plaanis). Teine kord, sest tahan sinna kindlasti tagasi minna, paaris tunnist jäi totaalselt väheks. Võibolla oleks kaugemale minnes veits tänapäevasemat linna ka näinud, aga ületasin piiri vanalinnas, ja nagu öeldud, ei olnud just palju aega ära eksimisega riskimiseks ja muuks lõbusaks.
Piiriäärsed tänavad olid muidugi paras turistilõks, bazaar ja suveniiripood ja kebabiputka ja bazaar jne. Enamik pakutavat oli loomulikult gucci-muccid ja muud karvased ja sulelised, aga leidsin ka täiesti normaalseid ja maitsekaid isendeid. Pealegi, kui arvestada näiteks sellega, kui paljude rõivapoodide kaup toodetakse muude maade hulgas Türgis, ei ole peale hinna mingit vahet, kas osta mingi asi põhja- või lõunapoolt piiri. Niiet kuigi ma ei kavatsenud täna raha kulutada, on mu kapis nüüd üks Ed Hardy pusa..
Kebab oli päris normaalne, kuigi tuleb tunnistada, Amsterdamis sõin paremat. Inimesed on sama sõbralikud kui Küprose poolel, noormehed sama pealetükkivad. Muide, viimasel ajal tekib pidevalt küsimus, et kas 50+ aastastel meestel ei ole endal veits imelik 20-ndates tüdrukutele külge lüüa ja telefoninumbrit manguda? Järjekordne näide - jõin enne piiri ületamist ühes kohvikus türgi kohvi, teenindaja oli ootuspäraselt sõbralik, ja nagu arvet makstes selgus, ootuspäraselt kleepuv.. Sul on nii ilusad silmad, nii teistsugused, kas sa mulle oma telefoninumbri annad? No tõesti, vabandust, et mul sinised silmad on. Kas pean nüüd hakkama 24/7 päikseprille kandma, et rahus kohvi juua saaks? Aga võibolla on asi lihtsalt nii sügaval geenides ja kultuuris kinni, et vanusega ei tule tuhkagi tarkust juurde. . Mis seal ikka, kleepugu nad rahus.
Nagu korduvalt mainitud, on siin ühistranspordiga igasugu probleeme. Näiteks laupäeval väljub viimane tava-liinibuss Nicosiast Limassoli 14.00. Mis aeg see selline on?! Vähemalt eksisteerivad siin omamoodi marsruuttaksod, Travel&Express. Nimelt helistad firmasse ja broneerid koha, ütled neile oma tahtmise järgi, kus sind peale korjata, ja sihtkohta jõudes viiakse sind kasvõi koduukse ette. See on komfort! Pilet on küll 2 korda kallim kui liinibussil, aga kogu kombo on seda üsna väärt. AGA. Pipratera käib loomulikult asja juurde. Viimane T&E väljub laupäeval Nicosiast 17.00, mis jätab veits soovida. Aga hea küll, midagi sai ju tehtud ja nähtud ka. Eks siis teinekord pean lihtsalt hommikul varem kohale jõudma.
Igatahes olen päevaga sitaks rahul. Ühe laupäeva mõistlikuks veetmiseks pole ju vaja muud, kui veits (omas või võõras) linnas kolada, teepeal paar kohvi juua, kuskil midagi huvitavat süüa, ja mitte kellegi ega mitte millegi pärast muretseda. Mõistlik, ma ütlen!
Tellimine:
Postitused (Atom)
